Kas suudame ühiskonna noorusekultuse välja ravida vanusekvoote kehtestamata?

Ühiskonna lastehaigus: 30. eluaastates tööhõivekonsultandid ja 40. aastates ettevõtete juhid ei mõista üle 50-aastaste väärtust.

Pille Möldre arvamuslugu „Olen 54-aastane ja tööturg juba tõrjub mind” (EPL 7.4) paljastab Eesti ühiskonna valusa koha: vanuseline diskrimineerimine pole viimase kolme aastaga vähenenud. Peale selle, et tegu on suure hoobiga majandusele, kahandab see ka rahva õnnetunnet, mille üks aluseid on ühiskonnas väärtuse loomine ja rahuldust pakkuv eneseteostus.

Kolm aastat tagasi kirjutasin artiklis „Vanemaealised on tööturu lihvimata teemandid” (EPL 8.4.13) samuti üle 50-aastastest tööotsijatest, kes kavandasid oma elus teist, kolmandat või neljandat eneseteostust. Kõigi uute oskuste omandamise, äriplaanide tegemise ja eneseanalüüsi taustal jõudsime projektis osalenud inimestega aga ühel hetkel tõdemuseni, et tööturu peauks jääb neile vanuse tõttu suletuks. Varuväljapääsuks jääb teha oma kvalifikatsioonist mitu korda lihtsamat tööd või püüda end elatada eraettevõtlusega.