Urmas Sutrop punamineviku arutelust: olukord, mil me kedagi ei saa usaldada, on kasulik vaid meie vaenlastele
Olukord, kus keegi ei usalda kedagi, on kasulik ainult meie vaenlastele.
Me ei usalda ka oma presidente. Päts olla oma kukruid täitnud vene rubladega ja hääletult alistunud. Meie riigi järjepidevus tagamisel olulist rolli mänginud peaministrid vabariigi presidendi ülesannetes eksiilis Jüri Uluots, August Rei, Aleksander Warma, Tõnis Kint ja Heinrich Mark ei tule meile üldse meelde kui meie presidendid. Väliseestlased ju. Lennart Merit süüdistatakse ka selles, et suhtles väliseestlastega. Ja kui juba suhtles, siis oli end okupantidele maha müünud. Lisaks oli Lennart Meri onupoeg Arnold-Adrian Meri pehmelt öeldes lurjus.
Arnold Rüütli nomenklatuurne punaminevik oli aga nii avalik, et seda polnudki nagu põhjust ette heita. Aga paljud ei usaldanud ega usalda teda ikka – punane.
Toomas Hendrik Ilvest ei taha mõni presidendina tunnistada. Sel ajal kui meie siin kartulikoori sõime ja kannatasime, sõi tema Ameerikas banaanikoori ning ajas endale muud head-paremat kahe käega sisse. Eks selliseid stereotüüpe väliseestlastest ju sovjetid meile päevast päeva sisendasid.
Nüüd on samasugused süüdistused lahvatamas iga inimese kohta, kes presidendiks kandideerimisele mõtleb. Kui Kaur Kender ühel hommikul ärkas, tahtis ka tema presidendiks saada.
Kui tema soov osutub vähegi tõsiseltvõetavaks, siis marsib tema kapist ajakirjanduse veergudele terve ilukirjanduslike luukerede armee narkomaanidest lastevägistajateni.
Jaak Jõerüüdi punane partorgielu ja sellega seotud neljakümne kirja lugu on meil juba piisavalt lahata jõutud. Siim Kallasele sajab süüdistusi mingist kümnest miljonist kusagil R-kioskis nagu küllusesarvest. Marina Kaljuranna süü on see, et ta pole etniline eestlane ja kui see ei aita, siis püütakse tema ema Nõukogude julgeolekuorganite käsilaseks teha, kuigi ühtegi tõendit selle kohta toodud ei ole.
Töötamine ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse esimeses osakonnas ei ole iseenesest süütegu. Kui just kadeduse uss meid ei näri, et sai ministrite nõukogu puhvetist banaane ja viinereid osta. Kaljuranna ema kohta levib kommentaariumides ka teine süüdistus, et ta saabus Tallinnasse nõukogude tankidega. Viidatakse isegi pildiallkirjadele, kus olla Kaljuranna ema nimi. Selle ümberlükkamine on väga lihtne. Venemaa sõjaveteranide portaalis Pobediteli leidub kaks Vera Rajevskajat, kellel on Marina Kaljuranna emast nii erinevad sünniaastad kui ka isanimed.
Ega need probleemid lõpe kunagi, sest kui kasvab üles uus neljakümneaastaste põlvkond, kes on sündinud vabas Eestis ja kes on küpsed kandideerima presidendiks, siis ikka leidub neid, kes süüdistavad nende vanaonu või vanatädi lehma lellepoega, et too teinud punastega koostööd või näksinud rohelisemat rohtu rootsi või kanada karjamaadel.
Meid aitaks see, kui meie ühiskonnas toimuks laiapõhjaline debatt kollaboratsionismist ja selle piiridest okupatsiooniaastatel. Kui me suudaksime eristada sikud lammastest, eristada ellujäämise või mõne hüve nimel lihtsalt kaasaümisemise aktiivsest tegevusest okupantide heaks ja oma rahva vastu. Olgu see tegevus siis avalik või varjatud. Ja me ei tohi nuhelda vanemate patte lastele ja lastelastele. Iga inimene vastutagu ikka ise oma tegude eest. Ja mis kõige tähtsam, vaba rahvana peame hakkama ennast ja oma kaaskodanikke rohkem usaldama.
