Analüütik soomlaste NATO-raportist: Moskva viimase 15 aasta poliitika iseloomustamiseks on korduvalt kasutatud mõistet „rahuldamatu võim“
Kui otsida Soome uuest raportist NATOga liitumise mõjudest midagi märgilist, siis tuleb meelde, et eelmine taoline dokument nägi ilmavalgust 21. detsembril 2007, mil Soome peaministriks oli keskerakondlane Matti Vanhanen ja välisministriks koonderakondlane Ilkka Kanerva. Sedapuhku on peaministriks keskerakondlane Juha Sipilä ja välisministriks põlissoomlaste juht Timo Soini.
Viimatimainitud erakonna pääs Eduskunta 2011.a. oli suur sensatsioon ja seda oli ka nende 2015.a. valimiste järgne liitumine valitsusega. Täna on vähemalt osa vastusest küsimusele „Kas säärase seltskonnaga saab üldse koos poliitikat ja just välispoliitikat teha?“ olemas – saab küll! Kas see võrdub ka täieliku salongikõlblikkusega (muutuvas Euroopas!), näitab aeg.
Pärast kaheksa-aastast pausi on soomlastel, nendega geopoliitiliselt seotud naabritel ning kõigil Euroopa ja maailma julgeolekus kaasarääkijatel olemas mahukas (64 lehekülge) dokument, mida arutada. Pealegi ilmus see hästi ajastatult – kohe-kohe toimub ja pealegi analüüsi all olevas piirkonnas Varssavis uus NATO tippkohtumine, millel vastuvõetavad otsused on valmimisjärgus elik – soomlaste paberist võib sinna ka midagi lisanduda.
Samas tuleb tõdeda sedagi, et just see sama valmimisaeg on vajutanud ka pitseri „The effects of Finland’s possible NATO membership“ (kasutan raporti inglisekeelset teksti) sisule. Esiteks on rahvusvaheline olukord juba teist aastat vaat et viimase piirini pingeid täis ja suured otsused tehakse ikkagi suurtes pealinnades. Mitte Helsingis. Teiseks tuleb kohe-kohe presidendivahetus NATO juhtriigis ja nagu viimastel (alates 2008.a. omast, kui möödaarvestused poliitikas islamimaade suhtes said ilmsiks enamusele) USA presidendivalimistel ikka, kõlab tänaseski kampaanias NATO tuleviku teema. Arusaadavalt ei ürita ühegi väikeriigi ka kõige soliidsem uurimisgrupp tulla säärasel ajahetkel välja kategooriliste hinnangutega suurte kohta, veel vähem neile midagi soovitada. Sestap on tulemuseks parajalt ümmargune jutt, milles pole raske veenduda.
Samas on soomlased nii finlandiseerumise kui ka praeguse erihoiaku hoidmise päevil hästi omandanud selle, mida meie tunneme ridade vahele kirjutamisena ja ridade vahelt lugemisena. Igal juhul pakub selle dokumendi lugemine ka parajat naudingut. Eriti alalõik „What NATO is not?“ (Mida NATO ei ole), kus kenasti kummutatakse müüt, nagu oleks USA NATOs ainuotsustaja ja tehakse selgeks kui kollektiivne on tegelikult NATO kollektiivne tegevus. Sealt saab lugeda ka kõrvalseisja arvamust sellest, miks Eesti Soome eeskujul üles ehitatud piirivalve muudeti politseijõuks ja kuidas käis Balti riikide kaasamine Afganistani võitlustesse.
Tervikuna on üllitis psühholoogilis-propagandistlikult kenasti kokku pandud. Oluline leiab aeg-ajalt ülekordamist, mõni asi – näiteks Hispaania NATOsse-jäämise 1986.a. referendumi tulemus – 52,5% poolt n.ö. õiges kohas märkimist. Ehk siis pärast seda, kui juba mitu korda on mainitud Hispaania liitumist NATOga kui võimalikku (mudel-)eeskuju Soomele. Arusaadavalt pole Hispaanial säärast naabrit nagu seda on Soomele Venemaa, aga poliitika kunst ongi see, kuidas vajalikku sõnumit edastada.
Raporti huvitavaim osa on mõistagi Venemaa käitumise ja võimaliku käitumise analüüs ja kirjeldamine. Moskva viimase 15 aasta poliitika iseloomustamiseks on korduvalt kasutatud mõistet „rahuldamatu võim/jõud“ („unsatisfied power“), mis annab hästi edasi viimastel aastatel teiste riikide ja rahvaste arvel realiseeritud enesekehtestamise poliitikat, mis toimus senikehtinud rahvusvahelisi reegleid rikkudes. Tulemuseks mõistagi ebakindluse kasv kõikjal ja seda eeskätt Venemaa naabruses. Toimunut on saatnud Venemaa uus relvastumine ja relvadega vehkimine nii lugematutel manöövritel kui ka otseses sõjategevuses, mis ülevaates kenasti kajastatud. Nagu ka tuumarelvaga vehkimine, mis muu maailma, k.a. NATO jaoks oli mõnda aega juba tahaplaanile jäänud tegur.
Ülevaate autorid on tuletanud meelde enamuse külma sõja aegseid ja järgseid vastasseise NATO ja NSVL/Venemaa vahel (mõni lisandus ka pressikonverentsil, kus raportit esitleti) ning üldpilt on teada: mõju/huvisfääride olemasolus jätkuvalt kinni olev Moskva on algul kategooriliselt vastu igasugusele tulemisele tema mängumaale, ühel hetkel leebutakse toimuva suhtes ja reeglina ei juhtu midagi hullu.
Mitmel korral on sellega ühenduses meenutatud ka Moskva vastuseisu Balti riikide liitumisele NATOga, millesse lõpliku maharahunemise tõi välisminister Primakovi kurikuulus lausung „Me reageerime küll, aga mitte nii, nagu Tšehhoslovakkias (1968).“ Tuletan seda sõnumit meelde, sest raportis märgitakse õigesti, et sõjad Gruusias ja Ukrainas näitavad uut taset Kremli poliitikas – midagi, ja väga halba, võib ikkagi järgneda küll! Samas võib olla nõus ka raporti järeldusega, et Soome (Soome-Rootsi?) ühinemine NATOga võib esile kutsuda analoogilise (räige = harsh) reageeringu nagu see sündis Türgi suhtes Venemaa lennuki allatulistamise puhul (majanduslikud ja personaalsed sanktsioonid jmt).
Ent iga otsus sünnib alati konkreetses ajaloolises kontekstis ja ülevaate väärtus on selleski, et ta jõuab vajaliku meelde tuletada isegi Ankara-Moskva suhetest – 1946: Moskva täielik pealehüppamine Türgile, 1952 – täielik vaikus, kui too ühines NATOga!? Miks mitte kalkuleerida näiteks nii, et kui pärast Krimmi, Ida-Ukrainat, sanktsioone jmt püüti olukorda päästa ja seltskonda tagasi pääseda läbi Süüria, millise klantspildi rikkus ära Türgi, oli – kuna Ameerikat ja Euroopat oli raske süüdistada ja neid tuli tuleviku mõttes säästa - lihtsalt vaja kedagi ja midagi, mille arvel oma rahvuslikku alandamist (mitte ainult rahuldamatust, vaid just alandamist) välja elada!?
Olen juba kirjutanud, et käitumine Türgi suhtes meenutab kangesti Moskva käitumist Hiina suhtes 1960-70ndatel, mil muu maailmaga oldi ise märgatavalt paremates suhetes. Täna ollakse kordades halvemas seisus ja see vajutab oma pitseri Moskva igale eraldi aetavale poliitikale. Nagu lugeja märkas, hakkasingi soomlaste raporti lugemise ajendil teemat edasi arendama ehk siis – läbiloetud raport pani mõtted liikuma. Aga selleks ta ju kokku kirjutatigi.
