Kas karusloomadest loodetakse lahendust Eesti loomakasvatuse probleemidele?
2014. a jõudis Riigikokku loomade eestkosteorganisatsiooni „Loomus" märgukiri, milles taotleti karusloomakasvanduste keelustamist eetilistel põhjustel. Toimunud arutelu järel jäädi ootama Maaeluministeeriumi tellitud uuringut, mille eesmärgiks oli selgitada välja karusloomakasvatussektori majanduslik olukord ning tulevikuperspektiivid Eestis.
Maaülikooli teadlaste poolt hiljuti valmis saanud uuringus sisaldub ka lühike peatükk, mis pealkirja põhjal otsustades peaks käsitlema nii loomade heaolu karusloomafarmides kui ka karusloomakasvanduste eetilisi aspekte. Just need aspektid on olnud keelustamistaotluse ajendiks. Maaülikooli teadlased väidavad oma uuringus aga, et karusloomakasvatuste keelustamiseks eetiline alus justkui puuduks. Täpsemalt, vastuseis karusloomakasvatusele „ei näi põhinevat selgetel ja üheselt mõistetavatel eetikaseisukohtadel, mis mõjutaksid või kirjeldaksid seda, kuidas me enda hoole all olevaid loomi kohtleme" või kui, siis saab välja tuua vaid „nõrga ideoloogia, mis keelab meil kahjustada puurikarusloomi", seda aga ei saavat uuringu autori(te) sõnul „eetilise alusena" toetada.
Lihtsustatult on meil niisiis ühel pool seisukoht, et karusloomakasvandused pole eetilised, teisalt aga, et selliseks väiteks puudub alus. Kuid kas uuringu autorid suutsid oma seisukohta ka kaitsta või esitavad samuti pelgalt isiklikke arvamusi, millel puudub alus?
Ükskõik millisest loomade kohtlemise praktikast me ka ei räägiks, on selle esmane ja enim mõistetud (ehkki mitte ainus) eetiline kaalukeel loomade heaolu. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi mitte kellelegi kannatusi põhjustada, olgu tegemist inimese või loomaga. Seega tuleks karusloomakasvanduste eetilisust vaagides kaaluda vähemalt kahte küsimust. Kas loomade heaolu on piisaval määral tagatud? Kas heaolu küsimuses tehtavad järeleandmised on piisavalt põhjendatud?
Loomade heaolu on olnud ka „Loomuse" peamisi argumente. Loom võib välja näha füüsiliselt terve, olla heas toitumuses ja ka veterinaarselt hooldatud, kuid sellest ei piisa heaoluks. Loomaheaoluteaduses aktsepteeritakse juba ammu ka psühholoogilisi heaolukriteeriume. On raske uskuda, et paar sajandit aretustööd võtaks loomalt vajaduse ringi liikuda, uudishimu rahuldada, käike uuristada vms. Karusnahakasvatajate ja nende vastaste vahel on Eestis varem vaidlusi tekitanud küsimus, kas karusloomad (mink, rebane, tšintšilja jt) on olemuselt metsloomad või juba koduloomad, kelle käitumuslikud vajadused on puurioludega piisavalt kohanenud. Sellele küsimusele saaks vastata heaoluspetsialistid, kuid vaatlusaluses uuringus pühendatakse loomaheaolule vaid mõned read.
Uuringu selle osa autor annab teada, et on Eesti karusloomafarme isiklikult külastanud ja võib selle põhjal öelda, et loomade elukvaliteedi parandamiseks on tehtud jõupingutusi. Ei ole aga mainitud, milliseid uuringuid farme külastades loomade heaolu osas läbi viidi, kas karusloomafarme külastati uuringu raames korduvalt või kui kaua külastused kestsid. Seda, et loomade heaolu tagatud oleks, autor tõtt-öelda ka ei väida. Ta räägib üksnes tehtud jõupingutustest ning seejärel möönab, et põhjust enesega rahuloluks loomapidajail siiski ei ole. Tuuakse näiteid selle kohta, et loomad on ilmselgelt stressis, kuid ebanormaalne käitumine ilmnenud söötmise ajal. Pealegi - lehmad, sead ja kanad käituvat ka sageli ebanormaalselt.
On võimalik, et uuringu koostajad ei seadnudki omale eesmärgiks loomaheaolu eraldi hinnata. Nagu mitmelt poolt ilmneb, näivad uurijad olevat lähtunud peaasjalikult küsimusest, kas karusloomakasvatus on kuidagi ebaeetilisem võrreldes teiste põllumajandusloomade kasvatamisega? Kas loomad kannatavad karusloomakasvatuses rohkem kui muudes loomade intensiivkasvatustes? Autorid peavad oluliseks „hoiduda käsitlemast karusloomade pidamist lahus muude produktiivloomade pidamisest" ja sedastavad järelduses, et „ei ole alust keelustada üksnes karusloomakasvatus". See on loogikakirves, mis nurga taga varitseb: kui karusloomakasvatus keelustatakse kui ebaeetiline, siis tuleks samadel põhjustel keelustada ka muud loomapidamisvaldkonnad.
Laskem end kaasa tõmmata just selliselt formuleeritud küsimusest - mille poolest erineb karusloomakasvatus sea-, veise- või kanakasvatusest? On tõsi, et loomaheaoluspetsialistid võivad heaolu osas jõuda erisuguste järeldusteni. Ent kas-küsimus: „Kas loomade heaolu on tagatud?" ei ole antud küsimuses kõige otstarbekam - maailm, milles elame, ei ole ideaalne ning paratamatult tuleb teha kompromisse. Palju mõistlikum oleks küsida, kas loomadele võimaldatav heaolutase on aktsepteeritav, arvestades neid põhjusi, mille pärast heaolus mööndusi tehakse? Teisisõnu: kas heaolus tehtavad mööndused on moraalselt õigustatud? Selles küsimuses võiks vaadelda saadava toodangu kasutusotstarvet. Just siin ilmneb märkimisväärne erinevus teistest loomakasvatusharudest: karusnaha järele puudub vajadus. Uuringu autorid on seda argumenti ka kaalunud, kuid käsitlenud vajadust vaid ellujäämise aspektist. Nii tunnistavad nad, et nagu meil ei ole karusnahka vaja, et ellu jääda, ei ole meil ellujäämiseks vaja ka mune, piima, sealiha, nahka ega villa. Ent peale fundamentaalseima vajaduse - ellujäämise, on meil ka teistsuguseid vajadusi, millest mõned on olulisemad kui teised. Kui loomse produkti söömise vajadus tervise seisukohast on teadusliku diskussiooni jätkuv objekt, siis karusnahkse krae või ripatsi puhul samalaadsest vajadusest rääkida oleks tugevalt üle pingutatud. Niisiis, isegi kui loomade heaolu tase peaks olema sama vilets nii rebase- kui seafarmis, on heaolunõude eiramist esimesel juhul märksa raskem õigustada. Teatud toiduainete rühmast lahtiütlemine ei kannata võrdlust teatud sorti rõivaesemetest või aksessuaaridest ilmajäämisega.
Nagu eespool öeldud, peavad uuringu koostajad väga oluliseks liigitada karusloomi põllumajandusloomadeks. Põhjuseks paistab olevat soov näidata, et karusloomakasvatus ei erine mitte millegi poolest teistest loomakasvatusvaldkondadest ja seda ei saa keelustada, ilma et loogiliselt ei järelduks ka keeld neile teistele valdkondadele. Vaadeldes karusnahakasvandusi aga toodangu seisukohalt, ei pruugiks me rääkida sellest mitte niivõrd kui põllumajandusharust, vaid kui ilu- või moetööstusest. Sellisena liigitub ta samasse klastrisse hoopis kosmeetikatoodetega. Kosmeetikatoodete testimine loomadel on EL-is keelustatud, ilma et see oleks kaasa toonud liha-, piima jm toiduproduktide tootmise keelustamist. Sellest vaatevinklist on karusloomakasvanduste keelustamise eraldi ettevõtmine igati loogikapärane.
