Analüütik: Putin tegi Palmyra kontserdiga kõigile ära ja andis selge sõnumi - siin maksab Moskva sõna
5. mail toimus iidse Palmyra varemetes Peterburi Mariinski teatri orkestri kontsert, mis kandis endas elu- ja ilu jaatamise kõrval kümneid sõnumeid ja mida võib kindlasti nimetada Venemaa presidendi Vladimir Putini – aga temagi osales kontserdil videopöördumisega – poliitika üheks parimaks visiitkaardiks, et mitte kohe öelda – propagandaürituseks.
Pole raske ette kujutada, mida materiaalselt-tehniliselt ja osalejate julgeoleku seisukohalt tähendas antud kontserdi „eksportimine“ kõrbe. Sealjuures täisüllatusena kõigile, sest - nagu teada, on Süürias kaasalööjaid enam kui küllaga. Aga tehti ära ja tehti ka kõigile ära. Siit poliitikapõllule siirdudes peaks kõigil Süürias midagi teha üritajatel vähemalt nüüd olema selge, et tuleb arvestada – siin maksab Moskva sõna ja seda lähitulevikus kohe kindlasti. Niisuguse klassiga kontserte korraldatakse ikka harva ja mitte lahkumise märgiks! Elik – võiks ikka sõdimise mõneks ajaks ära lõpetada küll.
Nagu teada, oli Palmyra maist 2015 märtsini 2016 kurikuulsa ISILi valduses, kes kasutas talle antud aega vandaalitsemiseks. 27. märtsil suutsid Süüria valitsusväed Venemaa õhujõudude toetusel Palmyra vabastada, ent kalifaadi sõdurid tegid veel mitu katset linn ja ajalooliste varemete piirkond tagasi vallutada ning praegugi asuvad nad kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel. Elik - sõda käib edasi.
Sestap saab Palmyra kontserti kõrvutada ka Dmitri Sostakovitši 7. sümfoonia ettekandega blokaadirõngas olevas Leningradis 9. augustil 1942. Pole küll tagamaid uurinud, ent sisetunne ütleb, et just augustikuu etendas oma osa teisegi augustikontserdi korraldamisel. Nimelt 21. augustil 2008 Lõuna-Osseetia pealinnas Tšinvalis pärast seda, kui kahurid olid vaikinud.
Mängis sama orkester, mis Palmyras, sest asja hingeks toona ja ka äsja oli kuulus dirigent Vladimir Gergijev, kes on rahvuselt osseet. Ta sündis Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkaz, mis tõlkes tähendab „valitse Kaukaasiat“ ja Moskva koloniaalpoliitika ei erinenud sugugi teiste omast.
Kunagise võimsa Alania nimelise riigi põhiasukad osseedid jagati pooleks kahe administratiivüksuse vahel, millest tulenes Põhja-Osseetia sattumine Venemaa ja Lõuna-Osseetia jäämine Gruusia koosseisu. Mõistagi oli Gergijevi motiiviks toona oma kaasmaalaste moraalne aitamine, ent ta pole ka kunagi varjanud Putini poliitika toetamist. Seda ka Ukraina suhtes. Arvata on, et Gergijevi toonane tegutsemiskiirus, mis andis Venemaa toimetamistele Gruusia pinnal sootuks uue ja humanistliku varjundi – purustame küll, aga näete, teeme ka ilusat muusikat – meenus Putinile ka nüüd ja nii saigi teoks kahe-mehe enneolematu projekt – Põhjamaade Palmyra (nagu Peterburi ka kutsutakse) orkestri kontsert päris Palmyras.
Mööngem – midagi sisult sama üritas ju ka Eesti, kui saatis korjandusega ostetud klaveri juunis 2015 Slovjanski muusikakoolile Donbassis. Poliitiliselt ja propagandistlikult oli see igati kõva sõna, ent – kes seda mäletab! Katsuge leida pilti sellest!? Sestap rääkides viimasel ajal selgelt intensiivistunud Moskva propagandarünnakutest Eesti vastu ja Eesti ajakirjanduses puhkenud arusaamatut jahumist mõne välismaal avaldatud kirjutise pärast, tasub mitte unustada peamist – me kuulume erinevatesse kaalukategooriatesse ja kui üldse midagi ette võtta, siis täpselt ja tulemuslikult. Kui midagi on tehtud, siis tuleb see ka pildis hoida. Veel olulisem on midagi meist suuremate võimalustega riikide poliitikutele teha selgeks see, mida me oleme Moskvalt aastate jooksul õppinud. Kellelt veel kui mitte vastaselt õppida. Sestap lubatagu jätkata teemal, kus meie ja teiste võimalused on suuremad, kui see esimesel hetkel võib tunduda.
Paar päeva tagasi sai parajaks pommuudiseks ja –pildiks Georgi risti lindikest kandev Rooma paavst. Alles teises järjekorras teatati, et selle andis talle ja ka aitas kinnitada Vene Riigiduuma saadik kommunist Pavel Dorozhin. Kuna tegu oli suurriigi ametliku võimukandjaga, siis reageeris Püha isa nagu ta reageeris. Tegelikult on Georgi lintide tänane jagamine ja kandmine omaette teadus ja küllaltki õpetlik lugu sellest, kui Kremli propagandamasin töötab.
Lühidalt – lintide praegu kampaania algas 2005.a. ehk seotult Suures isamaasõjas saavutatud NSVLi võidu 65. aastapäevaga. Täpsustus pole juhuslik – tegelikult kestsid pidustused 2003-5, selle käigus jälgiti hoolsalt, mida tehakse või ei tehta teistes riikides ja saavutati resolutsiooni vastuvõtmine ÜROs, mis täpsustas, et võidupäevad on nii 8. kui 9. mai. Ehk siis Moskva sai sellelt foorumilt ametliku kinnituse oma erilisele osale sõjas. Analoogiline kampaania viidi läbi ka 2008-10.a, mil tuli juurde näiteks Siberist „Surematu polgu“ marssimine, ent leidis ka täpsustamist, kes üldse viivad läbi Georgi lintide jagamist.
Sestap – varasemate kampaaniate dokumente teades ongi lihtne öelda, et 2014.a toimus pööre Georgi lindi kui sümboli kasutamises – see muudeti riikliku poliitika osaks. Ühenduses sündmustega Ukrainas. Nagu teada, järgnes Venemaa sõjalisele operatsioonile Krimmis „rahvahääletus“, seejärel otsustas sealne parlament taotleda liitumist Venemaaga ja Putin kirjutas koos kolme Krimmi juhiga vastavatele dokumentidele alla 18. märtsil 2014. Ei mainitud nelik ega ka enamus tseremoonial viibinud Venemaa ladvikust ei kandnud sel hetkel Georgi linte. Järgnevalt tulid aga lepingud ratifitseerida Riigiduumal ja Föderatsiooninõukogul ja kumbki tegi seda nii, et kõigil oli Georgi lint rinnas!
Sisuliselt toimus ju vallutuse vormistamine ja see andis Georgi lindi kandmisele vastaval tseremoonial sootuks uue tähenduse. Millele järgnes teinegi kõnekas samm - aprillis 2014 hakkasid Georgi lintide jagamisega välisriikides tegelema Venemaa saatkonnad.
Tänaseks on toimunust paar aastat möödas ja kui guugeldada, võib „Georgi lindi“ kohta leida sadu ja sadu pilte, ent mitte ajaloolistest hääletustest riigiduumas ja Föderatsiooninõukogus 20. ja 21. märtsil 2014. Arvata on, et see pole juhus. Propagandal on omad reeglid – teatud piltide puudumine lubab kõike muud rääkida.
