Teadlased avastasid uut tüüpi valguse
Valgust läbi kristallide juhtides märkasid teadlased selle ootamatut uut omadust.
Kui valgus inimese silma pinda tabab, siis footonite pöörlev liikumine tegelikult väänab seda (kaduvväikesel määral). Teadlased arvasid seni, et taolise väänamise, nn pöördemomendi jõud peab alati olema Plancki konstandiks nimetatava kvantfüüsikalise suuruse täisarvuline kordaja ehk tegur.
Dublini ülikooli uurijad avastasid aga valguse uue vormi, mille pöördemoment on sellest koefitsiendist täpselt poole väiksem.
Ehkki avastus ei pruugi esmapilgul eriti murranguline tunduda, võib sel ometi olla suur mõju valguskiirguse uurimisele näiteks sellistes valdkondades nagu optiline side, märkis prof John Donegan ülikooli juures tegutsevast nanoteaduste uurimiskeskusest CRANN.
Töörühm konstrueeris eksperimendi eesmärgiga vähendada mõõtmete e dimensioonide hulka, milles valgus liigub. Kõigepealt juhiti valgus läbi kristalli, mis muutis valguskiire keermelise ehitusega õõnsa toru kujuliseks.
Seejärel ehitati valmis seadeldis pöördemomendi mõõtmiseks nii siis, kui valgus kristalli läbib, kui ka siis, kui see kristallist möödub. Kristallist mõjutamata valguse vääne osutus ootuspäraselt Plancki kosntandi täisarvuliseks teguriks, kristalli läbimisel aga nihkus selle pöördemoment poole võrra.
Taoline tulemus pole siiski täiesti ootamatu, kuna mõned teadlased on ammugi oletanud, et teatud tingimustel on footonite murdosaline pöördemoment võimalik.
See on aga esimene kord, mil neid hüpoteese kinnitati katsega — umbes samamoodi, nagu teadlased hiljuti tõendasid, et hüpoteetilised gravitatsioonilained on päriselt olemas.
Praktilises plaanis saaksid insenerid avastuse toel töötada välja kiiremaid ja turvalisemaid andmesideviise. Veelgi tähtsam on aga, et kui avastust korduskatsetega ei kummutata, kujutab see endast tõelist läbimurret kvantmehaanika vallas.
„Kõige põnevam asi meie tulemuse juures on, et isegi sellist valguse fundamentaalset omadust, mida füüsikud on alati pidanud vankumatuks, saab tegelikult muuta,“ kommenteeris uurimuse juhtiv autor Paul Eastham.
