Poolt ja vastu: kas õhus on liiga palju Vene ohtu ja sõjahüsteeriat?
Legitiimsetest ja tõsistest julgeolekuohtudest tuleb rääkida, ent rahulikult ja tundlikult. Viimasel ajal leiame aga avalikkuse eest näiteid, kus teema raamistamist julgeoleku osana üritatakse kasutada debati vaigistamiseks. Näiteks vihje ajakirjaniku ja Vene luure agenda sarnasuse kohta viitab sellele, et julgeoleku kohta ei võigi küsimusi esitada. Samuti kasutatakse argumendina väidet, et kui miski on Venemaa silmis halb, tuleks selle tegemine lõpetada, kuigi küllap suudaks Venemaa infoteenistus ka emadepäeva pidustustest natsiparaadi ekraanile võluda.
Julgeolekuteemaliste arutelude üks problemaatilisi aspekte on hea tasakaalu ja piiride puudumine: ei ole selge, mis on julgeoleku hind ja millal see teiste väärtustega vastuollu läheb. Viimasel ajal on ohuna hakatud esile tooma ka näiteks igasugust multikultuursust või ideed etniliselt mitmekesisest Eestist. Seega muutuvad rahvuse püsimise kontekstis ebaoluliseks palgalõhe, inimeste eneseteostus, valikuvabadus ja võrdselt olulised põhiseaduslikud õigused. Seetõttu soovitan julgeoleku kaitsvat vihmavarju vältida ja kui seda üldse välja käia, siis kaalutletud põhjalike selgituste kaasabil.
Ka 1939. aastal levisid sõjahüsteeria süüdistused ja seda kuni 31. augustini. 1. septembril algas Teine maailmasõda. Ega sõda puhkenud seepärast, et patsifiste vähe oleks olnud. Küll aga tegi patsifistide tegevus olukorra agressorite jaoks lihtsamaks, sest vajalikud ettevalmistused jäid hiljaks või üldse tegemata.
Need, kes räägivad sõjahüsteeriast, üritavad lihtsalt tähelepanu osalt arengusuundadelt kõrvale juhtida. Näiteks sellelt, et vajalik osa tööd on tegemata.
Mingist sõjahüsteeriast rääkida on absurd, arvestades, kus me elame ja mida meil on teha vaja. Olen veendunud, et pärast Gruusia ja Ukraina sõda on nendel riikidel, mis pole Venemaa mõjusfääris, võimalus sõjalise surve alla sattuda. Meie olukord ei erine kuigivõrd Iisraeli omast.
Jah, soomlased ei räägi eriti palju sõjavõimalustest, aga nad teevad väga palju. Arutelusid võib meil olla igasuguseid, aga tähtsam on see, mida me teeme. Sellega, et me ohtu ei näe, seda ju ei elimineeri. Arvestades, kui palju on vaja teha, kus me paikneme ja mis on kaalul, võiks pigem öelda, et riigikaitse teema on alaesindatud. Seda käsitletakse vähe ja selle nimel tehakse vähe.
