VASTU
Leo Kunnas, reservkolonel-leitnant
Aus arutelu ohtude üle võimaldab nendeks valmistuda. Pigem räägime meie naabrust arvestades sõjast liiga vähe.
Leo Kunnas

Ka 1939. aastal levisid sõjahüsteeria süüdistused ja seda kuni 31. augustini. 1. septembril algas Teine maailmasõda. Ega sõda puhkenud seepärast, et patsifiste vähe oleks olnud. Küll aga tegi patsifistide tegevus olukorra agressorite jaoks lihtsamaks, sest vajalikud ettevalmistused jäid hiljaks või üldse tegemata.

Need, kes räägivad sõjahüsteeriast, üritavad lihtsalt tähelepanu osalt arengusuundadelt kõrvale juhtida. Näiteks sellelt, et vajalik osa tööd on tegemata.

Mingist sõjahüsteeriast rääkida on absurd, arvestades, kus me elame ja mida meil on teha vaja. Olen veendunud, et pärast Gruusia ja Ukraina sõda on nendel riikidel, mis pole Venemaa mõjusfääris, võimalus sõjalise surve alla sattuda. Meie olukord ei erine kuigivõrd Iisraeli omast.

Jah, soomlased ei räägi eriti palju sõjavõimalustest, aga nad teevad väga palju. Arutelusid võib meil olla igasuguseid, aga tähtsam on see, mida me teeme. Sellega, et me ohtu ei näe, seda ju ei elimineeri. Arvestades, kui palju on vaja teha, kus me paikneme ja mis on kaalul, võiks pigem öelda, et riigikaitse teema on alaesindatud. Seda käsitletakse vähe ja selle nimel tehakse vähe.