Toimetuselt: ideaalne puhkepäev
„Vaataksin televiisorit ja loeksin. Ja eriti tahaksin niisuguseid päevi, kus ma öösärgist üldse välja ei tule. Terve päev lihtsalt logelen. Natuke vaatan televiisorit, natuke loen, natuke võib-olla maiustan. Kuigi ma pole üldse küpsetaja, siis sel vabal päeval öösärgis võiks küll ühe koogi teha. Selline on minu jaoks puhkus.” Nii räägib tänases pikas intervjuus armastatud näitleja Luule Komissarov. Väga vahvasti räägib. Millegipärast oleme oma lõputus töökuses unustanud logeleda, patareisid laadida. Niisama olemine oleks justkui patt. Eestlastel on sellele isegi halvustav nimetus – päevavaras. Kui palju on neid päevi, mille oleme veetnud hommikumantlis, kuhugi kiirustamata? Ei meenugi. Vaba päev tähendab, et tuleb toad koristada, aknad pesta, muru niita, peenrad rohida, lilled istutada, pesu kuivama riputada, kapid koristada, turul käia jne. Sest muidu tekivad süümepiinad. Kuidagi kahtlane tundub terveks päevaks aeg maha võtta ja mitte midagi teha. Või siiski – teeks täna proovi?