Sutrop presidendiks pürgijatest: Reformil on 3,5 kandidaati, keskpartei ei tea ise ka, palju neil on, ning hea uudis on see, et Neivelt ei kandideeri
Riigikogus on võimalik üles seada kuni kaheksa erinevat kandidaat, sest nii esimeses kui ka teises voorus saab kummaski üles seada kuni neli kandidaati. Muidugi saab teises voorus uuesti üles seada samad kandidaadid. Võib juhtuda ime ja president valitakse juba esimeses voorus. Kui ka teises voorus ei valita kedagi, siis saab kolmandasse vooru edasi kaks enim hääli saanud kandidaati.
Kui ka nüüd jääb president valimata, siis on valimiskogul võimalik üles seda veel viisteist kandidaati. Kuna riigikogu kolmanda vooru kandidaadid saavad edasi valijameeste kogu ette, siis valijameestel on võimalik valikut teha kuni seitsmeteistkümne kandidaadi hulgast. Mitte kusagilt põhiseadusest ei ole võimalik välja lugeda, et presidendi valimine riigikogus on parem kui valimikogus. Teoreetiliselt on riigikogus ja valimiskogus kokku võimalik esitada kakskümmend kolm erinevat presidendi kandidaati.
Naljakas küll, aga oma valmisolekust kandideerida presidendiks on teada andnud alla poole võimalikest kandidaatidest. Ideaaljuhul oleks meil ainult üks kandidaat, keda nii rahvas kui ka kõik erakonnad on ammu nagu messiast oodanud.
Reformierakonnal on kolm ja pool kandidaati – Siim Kallas, Marina Kaljurand, Urmas Paet ja Jaak Jõerüüt (kuigi praegu parteitu, siis ikkagi endine reformierakonna liige). Keskerakond ei tea ise ka veel, mitu kandidaati neil on – üks, kaks või neli. Oodatakse, mida ütleb Edgar Savisaar. Aga juba on kandideerimas Mailis Reps ja Peeter Ernits ja võib-olla ka Marina Riisalu.
Sotsiaaldemokraatidest tahab presidendiks saada Eiki Nestor. Aga keda esindab Indrek Tarand ja kas ta ikka tahab presidendiks, on mulle selgusetu. Ja muidugi EKRE juht Mart Helme, kes paneb lootused valimiskogule, et seal ikka on võimalik ühena seitsmeteistkümnest särada. Ja muidugi Kristiina Ojuland, kes ka toetust otsib. Ja siis veel Kaur Kender, kes ühel hommikul ärkas ja tahtis presidendiks saada, aga keda vist keegi peale nihilistide presidendiks ei taha. Hea uudis on ka: Indrek Neivelt teatas, et ta (seekord) ei kandideeri.
Kandidaatide rohkus näitab meie ühiskonna küpsust. Ei kardeta enam kaotajaks jääda. Valimised võidab ju üks, ülejäänud kakskümmend kaks võimalikku kandidaati, kes presidendiks ei saa, on ka võitjad. Presidendiks kandideerimine on suurepärane võimalus enda näitamiseks ja nii enda kui ka erakonna vaadete tutvustamiseks. Kui kandidaat ei saa ka presidendiks, siis jääb ta ju paljudele silma ja talle tehakse edaspidi kindlasti häid pakkumisi.
Praeguste kandidaatide hulgas on mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid, säravamaid ja argipäevasemaid, energilisi ja rahulikuma meelelaadiga ning neid, keda tahab rahvas, ja neid, kes jätavad rahva ükskõikseks. Kahjuks ei ole seniste kandidaatide huilgas seda ühte ja ainumat jumala poolt äravalitut, keda kõik kohe tahaksid. Aga ongi hea, sest siis poleks meil valimisi vaja.
Kui riigikogu või valimiskogu on oma otsuse teinud, siis on Eesti saanud omale legitiimse presidendi, kellega tuleb leppida. Kui me pole presidendiga rahul, siis valime viie aasta pärast uue. Kui ta aga osutub heaks presidendiks, siis valime ta järgmisel korral jälle tagasi. Ei tohi unustada ka seda, et president peab olema erapooletu ja unustama oma senise erakondliku kuuluvuse ning lähtuma oma tegevuses ainult ja ainult põhiseadusest.
