Juku-Kalle Raidi mälestusjutt: Ellen Niit – kõikide laste Traagelniit

Mäletan äärmiselt hästi oma lapsepõlve üht lemmikraamatut – see oli Ellen Niidu "Midrimaa". Suures formaadis, kaunis album, pastelsete piltidega; ja et ma parasjagu olin tahtmist täis kirjutada luuletusi ja värvida vesivärvidega, läks see teos 8-aastasele täiega asja ette. On siiani alles, kõik need aastad, huvitaval kombel puhas ja värske nagu uus, ilma ühegi plekita. Muidu siginevad raamatule lugemisest ikka mingid lärakad, ent Elleni teos püsib valgena. Püsib edasigi.

Elleniga olen hiljem paar korda elus Kirjanike Majas, kui juba suur olin, tema kodus rääkinud, hästi muhe oli. Tark ja hubane. Võibolla leebelt irooniline, aga lastele kirjutamisest endal kaval säde silmapilgus.

Ja praegu mõtlen, et kuidagi palju kurvem on, kui lahkub kirjanik, keda armastavad tuhanded lapsed – võrreldes kirjanikuga, keda loevad täiskasvanud, kes ehk isegi kultuuris kaasa teevad, sest täiskasvanutele lugusid rääkiva inimese puhul on surm ilmselgem. Kuidagi juba algusest kaasa loetud, teada tulevikuhetk, millega asjad niikuinii päädivad.

Lastekirjanik aga tundub lõpmatuna.

Ellen Niit ongi ikkagi absoluutse kasvamise teema nii lapsele kui vanataadile. Pille-Riini lood, Triinu ja Taavi lood, ent kindlasti luuletused. Eriti luuletused. Krõlliraamat, laul väikesest autobussist. Ja kui kunagi hakkasin – peamiselt lasteluule pärast – ostma antikvariaatidest vanu "Pinoeere", siis kõik sealne: "Liugle-liugle libe suusk / aita leida näärikuusk". Iga kord meenub mets läbi 8-aastase pilgu.

Lasteluule on žanr, milleni ulatuvad vähesed inimesed, pole midagi parata, ja kui need väikesed inimesed nende väheste luuletuste najal üles kasvavad, on kindel, et see luule neist enam ei lahku. Ka suure ja kibedana. Kõik, kel poeesiaga midagi pistmist, mäletavad surmatunnini esimesi lahedaid riime, mida nad ahmisid.

Ning muidugi Onu Ööbik, säärane iseäralik punkar, kes hakkas kollase tule ajal tee ääres jalga liigutama ning kuulub nende kirjutatud täiskasvanute hulka – koos Härra Huu või Muumipapa või muu sellise ühiskonnas paralleelselt toimiva tegelasega – kes markeerivad alatiseks võimalust mitte kasvada suureks, vaid olla värske ning lahe.

Ellen oli Traagelniit.

Ja ma olen veendunud, et temaga kokkuõmmeldud ihukatteid pole võimalik lõpuni kanda, need ei kulu ega lagune iial.