Välispoliitika analüütik: Suure kriisi väljaleamine Prantsusmaal ehk töönädala pikkuse muutmine tõi inimesed tänavatele
Nende poolse löögina jaanuaris 2015 („Charlie Hebdo“) ja vastulöögina (Prantsusmaa pommitas mässulisi Süürias 3 päeva enne venelasi) novembris. Võib kõike muidugi nimetada ka vaid terrorismiks ja terrorismi-vastaseks võitluseks, ent fakt on see, et Prantsuse armee on oma riigi tänavatel ja jääb sinna kauaks.
Arusaadavalt pole ka vaja ülearust paanikat ja võib ka jätkuvalt kõike isegi kõrgeimal tasemel vormistada kui midagi „mitte-erilist“. Nagu see sündis erakorralise seisukorra pikendamisega riigis 29. mail hääletustulemusega 46:20 – kui kahe poliitjõu käes on 80% kohtadest 577-liikmelises alamkojas, siis tuleb ka säärase häälte vahekorraga „leppida“.
Samas on see hea näide sellest, kuidas üldises võimuladviku vastase häälestatuse seisus Euroopas ja Ameerikas ei soovi võimu omavad isikud end kohe kuidagi „halbade otsustega“ siduda – las keegi teine hääletab...
Tegelikult on ju siililegi selge, et kui kõik oleks Prantsusmaal korraks, poleks riigis igapäevaseid rahutusi ja kokkupõrkeid ning seda üheksandat nädalat järjest. Pealegi – nagu ei märgatakski, et kohe-kohe ehk 10. juunil algab pühamaist püham üritus keskmisele eurooplasele – jalgpalli EM Prantsusmaal, mida tahavad ju kohapeal vaadata tuhanded kontinendikaaslased, kes aga täna pole üldse kindlad võimaluses gallide maale minna. Pole kütust, transport ei liigu ja tuleb karta terroriste.
Suurriigi rahvas, kes 17 kuud tagasi oli tänulik kogu muule maailmale solidaarsuse eest, mida ilmutati prantslaste sõnavabaduse mõistmise suhtes (kritiseerimine keda tahame ja millal tahame!), on nagu järsku muu maailma selle osa, kes tahab jalgpalli nautida, hoopis ära unustanud.
Täpsemalt öeldes on jalgpall pandud ootele, sest enne jalgpalli EMi tahavad prantslased selgusele jõuda oma sissetulekute ja töövõimaluste tulevikus. Veel täpsemalt öeldes peab Prantsuse valitsus andma massidele neid rahustavad lubadused enne, kui nood nõustuvad tagama normaalsed toimumistingimused jalgpallimatsidele! Arusaadavalt on tegemist väljapressimisega.
Hea seegi, et kusagilt ei kostu solidaarsusloosungit (kas Prantsuse valitsuse või streikijatega), mis ju Euroopa Liidu ladviku viimase aja tegevustes kõlab iga kord, kui mõne suurriigi juhid on hädas. EL valitsusjuht Jean-Claude Juncker on ise korduvalt kinnitanud (viimati 31.05), et peab Prantsuse valitsuse poolt alustatud reformi vajalikuks.
Tegemist on kurikuulsa „35-tunnise töönädala“ seaduse revideerimisega. Ajaloost niipalju, et tänu tugevatele ametiühingutele kehtestati Prantsusmaal veel 1936. aastal 40-tunnine töönädal ja 1982 jõustus 39-tunnine. Prantsusmaa sotsialistide kuulsas „110 ettepaneku“ programmis, millega 1981.a. tehti presidendiks esimene sots Francois Mitterrand (tegu oli sisseostetud liidriga, sest M. juhtis tsentristlikku väikeparteid), oli esmakordselt kirjas 35-tunnise töönädala nõue. [Soovitan seda külma sõja päevade „110 ettepanekut“ tänagi lugeda - ettepanek keelustada surmanuhtlus, desarmeerimise nõue, Vahemeremaade rahvaste liidu loomine, meedianõukogudes kuulugu enamus opositsioonile jmt.]
Läks aga nii, et antud ettepanek realiseeriti hoopis teistsuguses, globaliseerunud maailmas (seadus veebruaris 2000, jõustus 2002) ja kaksikvõimu olukorras Prantsusmaal (president parempoolne, valitsus sotsialistlik). Peamine – bürokraatia ja juristid oskasid oma tööd: 35-tunnisest töönädalast sai praktikas ruttu hoopiski 1607 töötundi aastas ja täna on lubatud juba koguni 220 lisatunni tegemine, mida tuleb 10-50% suurema tasuga väärtustada. Kehtiv tööseadusandlus (mis praegu mahtuvat 3689-le leheküljele) aga ei toonud kaasa säärast tööjõu kasvu ja värskendamist, mida töönädala lühendamisega eeldati ja mis tänaseks ongi loonud tohutu noorte töötute armee (3,5 miljonit inimest).
Sestap üritabki tänane valitsus maagilist numbrit 35 puutumata muuta töölevõtmise ja töölt vabastamise, samuti lisatasude maksmise reegleid, kuid sattus vihaste ametiühingute ja alati kähmlustega liituvate tudengite löögi alla. Vastuseisust valitsuse plaanile teatas ka umbes 40 sotsi 292-liikmelisest fraktsioonist. Väljaastumiste venides püüdis peaminister Valls sündmusi kiirendada ja kehtestas 10. mail vajalikud muutused seaduses valitsuskabineti otsusega (mida lubab põhiseaduse §49.3). Nagu karta võis, andis see vaid uut hoogu kõigile mitmetest kriisidest räsitud „põhiseaduse eest seisvatele“ protestijatele, sest tekkis ju lootus kasutada lõhet valitsuse leeris.
Täpselt samamoodi rehkendas ka valitsus. Tegu on küll esimese töötajate väljaastumisega vasakpoolse valitsuse vastu 1948. aastast saadik, ent selleks oldi valmis. Nimelt on Prantsusmaa paljudest ametiühingutest viiel suuremal koostöölepingud valitsusega ja kataloonlasest peaminister Valls jõudis reformi osas aegsalt kokkuleppele CFDTga. Praeguste väljaastumiste algatajaks ja vedajaks on aga CGT, kus kunagi oli tugev kompartei mõju ja kes „110 ettepaneku“ ühe koostajana ei tahtnud oma lapsukesest grammigi ära anda.
CFDT ja CGT avalik konkurents selgitab paljus väljaastumiste teatud ebaloogilisust ja erinevat intensiivsust ja valitsus on selgelt märku andnud, et nüüd peaks ametiühinguliikumises jäme ots minema CFDT kätte. Sellest ka CGT juhtide raevukad loosungid. Valitsus püüab ajada asju iga protestiva seltskonnaga eraldi ja näiteks alles esmaspäeval lubati tõsta kooliõpetajate palku. Raske öelda, millega ja millal kogu asi ehk mitu üheaegset võimuvõitlust kes keda? lõpeb. Ka neli päeva kestnud vihmad ja üleujutused ei jahutanud vastasseisu. Ettepoole vaadates on selge, et sotside häältesaak kukub järgmistel valimistel kokku.
