Toimetuselt: Priit Pärna pärast süda kripeldab

Eesti kunstiakadeemia nõukogu otsustas Priit Pärna professorikohalt maha hääletada, loen ma uudistest. Loen ja imestan. Ma ei tea kõiki asjaolusid, mis sellist otsust tegema ajendasid. Küllap on siin asju, millest ei ole räägitud – pooltoone ja allhoovusi, millega avalikkus kursis pole. Üha rohkem tundub, et see kõik, mida meie silmapaistvaimat animafilmikunstnikku maha hääletades arvestati ja silmas peeti, on kuidagi väiklane, ta loomingulise tähtsuse taustal kõrvaline. Pigem peame tõdema, et ei oska hoida oma staare. Tõeliselt suuri nimesid, koolkonna loojaid või kui soovite, gurusid, keda meil on ju väga vähe. Pärn seda ju on. Jah, staarid ongi sageli tülikad, keerulise loomu ja raske ütlemisega. Aga tuleb ära kannatada. Ma ei tea, miks ei suutnud kunstiakadeemia juhtida seda olukorda niimoodi, et suurmeister ei kibestuks ega tunneks end alavääristatuna, nagu juhtus Pärnaga. Koguni sedavõrd, et ta võrdleb enda mahahääletamist EKA vana hoone uisapäisa lammutamisega.