Millega täitis Tiit Made N. Liidu saatkonnas Stockholmis päevi? Saunatamine, paberitöö, kollektiivne elu ja ...

Avaldame lähipäevil ilmuva Tiit Made teose järjekordse osa, alapealkirjaga "Saatkonna rutiin". Elu saatkonna territooriumil oli sisuliselt nagu elamine getos. Territooriumi ümbritses kõrge raudvarbadest aed, õuealal liikumine oli kaameratega jälgitav ning väljasõidud tuli valvereferendi juures registreerida. Arusaadav ja mõistetav, et nii pidigi turvalisuse huvides olema. Nõukogude saatkond polnud Stockholmis eriti armastatud.

Moskva poliitika tekitas sageli vabas maailmas pahameelt, mistõttu meelt avaldama harjunud inimesed tulid nii mõnigi kord selles suhtes oma arvamust avalikult Nõukogude saatkonna peavärava ja aia taha avaldama. Olid olemas ka inimesed, kes otseselt ja ainult saatkonna julgeolekuga tegelesid. Teisalt hoidis saatkonna aia taga korda Rootsi politsei ning Rootsi julgeolekupolitseil oli suurepärane võimalus jälgida Nõukogude saatkonna territooriumil toimuvat ajalehtede „Dagens Nyheteri” (DN) ja „Expresseni” kõrghoonest, mis asus kõigest sadakonna meetri kaugusel.

Tööpäev Nõukogude Liidu suursaatkonnas Stockholmis algas kell 8 hommikul. Tööaeg kestis ametlikult 17.30-ni, kuid sisuliselt oli normeerimata tööaeg. Sageli oli mitmesuguseid õhtusi üritusi, delegatsioonide vastuvõtmisi ja saatmisi, väljasõite, kohtumisi jne.

Lõunavaheaeg oli määratud kella 13.00‒14.15. Suhteliselt pikk aeg oli seetõttu, et mitmed saatkonna diplomaadid elasid linnakorterites, saatkonnast kaugemal. Sageli polnud pärastlõunal eriti palju jooksvaid töökohustusi, kui ei olnud just konsulaarosakonna valvekorra päev. Siis sai käia aeg-ajalt ka linnas meelt lahutamas, suviti ujumas, päevastel kinoseanssidel, kauplustes eluoluga tutvumas, muuseumides, näitustel, spordivõistlustel, raamatukogus ja üldse Rootsi igapäevaelust osa saamas.

Konsulaarosakond oli saatkonna koosseisus suurim diplomaatiline üksus. 1974. aasta sügisel oli selle koosseis viieliikmeline. Paari aasta pärast, kui rootslaste huvi Nõukogude Liitu reisimise vastu suurenes, lisandus kõigepealt üks kolmas sekretär ja siis seitsmenda töötajana veel üks atašee. Konsulaarosakond oli ja jäi minu sealoleku ajal tugeva Balti riikide esindatusega. Konsulina töötas esimesel kohaloleku aastal kõrges esimese sekretäri ametiastmes olnud leedulane Vytautas Burkauskas.

Konsulaarosakonna readiplomaatidel oli igaühel oma valvekorra nädalapäev. Minu päev oli teisipäev.

Ta oli olnud saatkonnas juba 1972. aastast alates ning kaks korda aasta võrra pikendatud komandeeringu aeg sai 1975. aastal lõpuks läbi. Oli soliidne ja asjalik mees. Vähese jutuga ja kinnine, kuid alati valmis nõuga abiks olema. Kõrgel ametiastmel diplomaadid paistsid kõik silma oma kinnise ja keelt hammaste taga hoidva suhtlemise poolest. Burkauskas ei pidanud paljuks käia Villagatan 24 asunud konsulaarosakonna vastuvõturuumides argipäeviti poolteise tundi jooksul passe vastu võtmas ja viisasid välja andmas, ehkki see ei kuulunud tema ülesannete hulka.

Konsulaarosakonna readiplomaatidel oli igaühel oma valvekorra nädalapäev. Minu päev oli teisipäev. Kuid sageli tuli ette, et üht või teist kolleegi pidi asendama, eriti puhkuste või komandeeringute ajal, mistõttu võis vahel olla nädalas kaks, üksikutel kordadel isegi kolm valvepäeva.

Burkauskase asemele tuli konsuli ametisse teise sekretäri staatuses olev tatarlane Eldar Faizulin. Algul oli ta vaoshoitud ja küsis tihti nõu, kuid mida rohkem sisse elas, seda enam hakkas ilmutama üleolevat suhtumist, lausa ülbust ja rõhutama, et tema on konsulaarosakonna juht, mida me ilma ütlematagi teadsime. Peagi seadis ta sisse korra, et tema Villagatanil valvekordades ei käi.

Kirjeldasin ühes Tallinna saadetud kirjas Reedale uue konsuli ametisse asumist, kes oli leedulasega võrreldes nagu öö ja päev: „Tatarlasest konsul otsib aktiivselt kontakti, usaldust ja on asunud end kehtestama. Esialgu küsis meilt baltlastelt nõu, sest Vjatšeslav ei allunud tema korraldustele. Tahab, et ma loeksin läbi tema koostatud tekste. Leidis ka vene keele oskaja! Pelgas esialgu minna üksi Villagatanile valvesse. Eks see ülesanne on väheste kogemuste korral tõesti mõnevõrra hirmutav.

Tundsin seda oma nahal. Seal peab võtma operatiivselt viisaküsimustes ja muudes konsulaarasjades oma peaga otsuseid vastu. Pole kellegi käest nõu küsida. Vjatšeslav ja Feliks on teda paar korda kaasa võtnud, et ta saaks vaadata, kuidas asjad toimivad. Oskab päris hästi inglise keelt, aga mitte rootsi keelt. Kuid ei läinud palju aega, kui andis meile teada, et tema valvesse ei lähe.

Tal on aga hullaktiivne abikaasa, kellele kauples saadikult sekretariaadis pool töökohta. Konsuli kaasa sai esimese paari päeva järel meilt hüüdnimeks Tutt, sest kannab juukseid peakohale krunni seotuna, et pidi olema moodne ja mugav. Värvib hullusti huuli. Kuna sekretariaadi tuba on Feliksi ja minu kabineti kõrval, siis vaatab iga natukese aja tagant ukse vahelt sisse, midagi on näpus ja nõuab seletust. Üldiselt topib nina igale poole, kuhu see mahub. On nii koormav, et Feliks on teda juba kord kabinetist välja saatnud.

Konsuli kaasa sai esimese paari päeva järel meilt hüüdnimeks Tutt, sest kannab juukseid peakohale krunni seotuna, et pidi olema moodne ja mugav.

Konsul on Tuti assisteerimisel mind mitu korda külla kutsunud, et mis ma üksi ikka igavlen. Olen ikka leidnud vabandusi, et ei saa tulla. Kuid seitsmendal katsel sai konsulipere minust jagu. Ootasid, kui kell saab üks ja lõuna algab. Võtsid siis üks ühelt, teine teiselt poolt käe alt kinni ja eskortisid oma korterisse. Seal söötsid kõhu täis. Tuti valmistatud toit oli tõesti maitsev. Üldiselt on see avalik tähelepanu pööramine ja minu ohvriks võtmine küllaltki raske juhus. Mõlema kohta liigub saatkonnas ringi halb iseloomustus, et on salakavalad ja keelitatakse olema ettevaatlik. Kuidas seda ettevaatlikkust realiseerida, sest tegemist on ikkagi otsese ülemusega”.

Feliks Meiner asus kolmanda sekretärina tööle saatkonna konsulaarosakonnas 1974. aasta augustis. See oli Feliksile teine tööperiood Nõukogude suursaatkonnas Rootsis. Esimest korda oli ta Stockholmis olnud aastatel 1966‒1969. Seetõttu tundis ta Rootsi olusid ja saatkonnasiseseid jõujooni väga hästi. Meil oli Feliksiga jagada kahe peale ühine kabinet. Feliks oli sõbralik ja abivalmis, alati tasakaalukas, hea nõuga abiks ja silus minu kogenematusest tulenenud esialgseid komistamisi igapäevases töös. Feliks rääkis perfektselt rootsi keelt, oli kõrgelt hinnatud nõuandja nii Eesti pagulasküsimustes kui ka saatkonna töötajatele autode ostmise ja vahetamise ning kindlustusfirmadega suhtlemise küsimustes.

Feliksil oli oma tutvusringkond Rootsi eestlaste seas, isiklikke kontakte ta ei afišeerinud, kuid tegutses aktiivselt, lähetades nii mõnegi väliseestlase tutvuma Eesti kultuurieluga või osalema VEKSA organiseeritud väliseestlastele mõeldud üritustel. Kui Feliks 1978. aastal oma töö saatkonnas lõpetas, sai temast VEKSA esimehe asetäitja.

Konsulaarosakonna viiendaks liikmeks oli venelane Vjatšeslav, kes oli sisuliselt konsuli parem käsi, istus temaga ühes toas ning ajas jooksvaid asju. Ega tal eriti olnud vaja igapäevaselt kolme baltlasest kolleegiga suhelda. Küll meeldis Vjatšeslavile vahel, kui närv eriti saatkonnasisestest intriigidest oli krussi läinud, kutsuda Feliksit ja mind saatkonna keldris olevasse sauna „mõtteid vahetama” ja südamelt ära rääkima. Ta teadis väga hästi, et ega me selle kuuldud õukonnainformatsiooniga midagi peale ei hakka. Meile oli üsna ükskõik, kuidas moskvalastel omavaheline vahekord ja konkureerimine käis. See oli muidugi teada, kes kellega suhtles, kes perekonniti läbi käisid ja kes ka Moskvas olid majanaabrid olnud. Arusaadav, et ühe ja teisega saatkonna diplomaatidest sobisid igapäevased tööalased ja tavalised püstijalajutud paremini kui teisega. Paljudega polnud üldse vaja tööalaselt kontakteeruda. Kuid üldiselt oli teada, et baltlased hoiavad omaette, suhtlevad omavahel ning kui ka midagi kuulevad või näevad, siis kuhugi ette kandma ei lähe ning küllaltki laialt levinud vastastikuses ärategemises ei osale. Seetõttu kujuneski välja teatud pihiisa roll, et üks ja teine tuli hingelt ära rääkima, mis sinna oli kogunenud.

Saun oli südamelt ärarääkimiseks kõige sobivam koht ja omamoodi pihitool. Seal sai juttu vesta nii, et pealtkuulamise ja jälgimise, ka saatkonnasisese, ohtu polnud. Seda saatkonnasisese jälgimise asja teades sai nii mõnigi kord kabinetis Feliksiga mõnda vajalikku informatsiooni jagada paberile kirjutatuna. Seda eriti ei varjatud, et saatkonna julgeolekuohvitser pidi teadma, millega saatkonna töötajad nii saatkonna ruumides kui ka vabal ajal tegelevad, kellega suhtlevad ja missugused on väljakujunenud sõpruskonnad. Saunakeris aga surises küllaltki kuuldavalt ja segas elektroonilist pealtkuulamist. Kui oli väga delikaatne jutt, oli kombeks keerata ka veekraan jooksma. Kuid enne sisulise pihiseansi algamist oli vaja tublisti vodkat ja õlut segamini manustada koos hiidkrevettide pealehammustamisega. Need kaubad olid aga saatkonna kaupluses käeulatuses ja tulid soodsalt kätte.

Saunatamine hiidkrevettide ja vodka ning õllepurkidega oli hariv ja silmaringi laiendav

Mõnetunniline saunatamine ning juturääkimine hiidkrevettide ja vodka ning õllepurkidega oli igati hariv ja silmaringi laiendav. Mitte seda, et selle informatsiooniga oleks midagi peale hakata, vaid seetõttu, et andis päris hea ettekujutuse, millest tuleb hoiduda ning kellega lähedasem suhtlemine võib kurvalt lõppeda. Vjatšeslav, esialgu küll atašee rollis, kuid hiljem edutatuna kolmandaks sekretäriks, oli suurepäraselt informeeritud, millisel tasemel kõrgemate diplomaatide naised saatkonnasiseseid intriige punuvad ning mis peamine, kuidas on nende omavahelised suhted ning kuidas toimivad ja suhtlevad erinevad sõprusringid.

Konsulaarosakonna kõrval oli saatkonna arvukuselt teine diplomaatiline üksus teaduse ja tehnika osakond. Seal töötas neli diplomaatilise passiga inimest. Rootsi oli ja on teatavasti üks maailma juhtivaid teaduse ja tehnika arendamisega tegelevaid riike. Vähemalt väikeste riikide hulgas. Nõukogude Liidul oli aga palavikuliselt vaja teada, mida mujal maailmas teaduse ja tehnika alal uut on välja mõeldud, et üldises konkurentsis püsida. Oli vaja arendada teadlastevahelisi suhteid ehk üritada saata oma inimesi õppima lääneriikide ülikoolidesse. Teaduse- ja tehnikaosakonna seltsimeeste tööpõld oli seega väga lai, et pidada silma peal, mis sellel alal Rootsis toimub ning võimalust mööda saada kasvõi vihjeid selle kohta, mida uurimisasutused on ettevõtetele uut kasutada pakkunud või mis on väljatöötamise järgus. Aktiivselt töötati läbi Rootsis väljaantavate teadusajakirjade sisu ning tutvuti juhtivate firmade aastaaruannetega, mida firmad lahkesti saatkonnale tutvumiseks saatsid.

Selles osakonnas käisid saatkonnas regulaarselt aru andmas ka need inimesed, kes olid saanud võimaluse stipendiaadina töötada mõnes Rootsi uurimisasutuses või end täiendada mõne Rootsi ülikooli juures. Nende kolme aasta jooksul, mis saatkonnas töötasin, oli Eestist saanud võimaluse Rootsis oma teaduslikku potentsiaali suurendada kolm inimest, kellest said hilisemal Eesti teadusemaastikul väljapaistvad tegijad. Need olid Olav Aarna, Andres Keevallik ja Jaak Maaroos. Jaak Maaroos ja Olav Aarna olid nii mõnigi kord Feliksi ja minu kaaslasteks, kui Rootsis ringsõite tegime.

Oluline roll oli täita poliitilisel osakonnal, mida juhtis saatkonna hierarhia teine mees, esimene sekretär. See osakond otsustas ja vastutas mida, mis kujul ja kui suure põhjalikkusega Rootsis toimuvaid poliitilisi sündmusi ning erakondade tegemisi Moskvasse ette kantakse. Selle osakonna liikmete vahel oli ära jagatud, kes millise Rootsi poliitilise partei tegemistel silma peal peab. See osakond üritas selgitada Nõukogude Liidu välispoliitilisi põhimõtteid Rootsi poliitilistele otsustajatele ning oli sisuliseks suhete arendajaks Rootsiga.

Ülejäänud saatkonna diplomaatilise suunitlusega osakonnad olid esindatud mõne inimesega. Nendest paistsid kõige rohkem silma kultuuriatašee ja pressiatašee osakonnad oma paari diplomaadiga. Pressiatašee formaalses alluvuses olid ka tõlgid. Oma väike ametkond oli sõjaväeatašeel ja julgeolekuteenistusel.

Eriline staatus saatkonna struktuuris ja personali silmis oli raamatupidamisel. Pearaamatupidaja oli saatkonna rahakott ning nägi kurja vaeva, et väheste rahaliste vahenditega diplomaatide suuri plaane ja ettevõtmisi katta. Tegemist oli absoluutselt lugupeetud, kardetud ja salapärase osakonnaga. Palka maksti kindlal päeval. Igaühele oli summa ümbrikusse valmis pandud. Arvestuslehele tuli panna allkiri. Maksud olid muidugi juba kõik korralikult maha arvatud nagu ka korteri üür ja mööbli rentimise tasu ning parteimaks. Raamatupidamisse tuli üle anda kõik kogutud riigilõivud, bensiinitalongid, arstidelt saadud arved jne.

Raamatupidamine „müüs” Nõukogude koloonia liikmetele sertifikaate, mis oli kehtiva seadusandluse järgi ainus legaalne maksevahend välismaal töötanud nõukogude inimesele teha sisseoste vastavas sertifikaatide poeks nimetatud kaupluses, kus olid müügil välismaised tooted, mida mujal kaubandusvõrgus oli võimatu leida.

Jälgimiskaamerad ja kuulamisseadmed akna taga

Saatkonna julgeolekupealiku esimeseks instruktsiooniks vastsaabunule oli, et arvestada tuleb asjaoluga, et DN maja mistahes akende taga on kindlalt üles seatud jälgimiskaamerad ja pealtkuulamisseadmed. Kabineti suur aken pidi valdavalt olema suletud ribikardinatega, kui passe ja muid dokumente vormistati ning viisade kontrollimisel „musta raamatut” lehitseti. Kabinettides olid vaid sisetelefonid. Kui oli väljastpoolt kõne, siis see tuli saatkonna üldtelefonil valves olevale referendile saatkonna fuajees. Too helistas sisetelefonil kabinetti, et Tiit Raimondovitš, teile on linnakõne. Selle rääkimiseks tuli minna spetsiaalsesse telefonikõnepunkti kabinettide korrusel. Kinnitati, et see telefon on pealtkuulamiskindel. Sellele vaatamata oli kindel nõue, et igasugused kõned linnatelefonidele tuleb teha avalikest kõnepunktidest ja mitte saatkonna ümbrusest, sest neidki olevat kerge pealt kuulata.

Saatkonda helistati suhteliselt harva. Mulle olid peamisteks helistajateks Eestist Rootsi eraviisaga (küllakutsetega) saabunud inimesed, kellel oli kohustus end arvele võtta ja lahkumisel arvelt maha võtta. Selle telefoniga sai aetud asju ka viisasoovijatega, reisibüroodega ja dokumentide legaliseerijatega ehk konsulaarteenuseid vajavate inimestega. Igasugused isiklikud kontaktid pidid olema kokku lepitud linna kõnepunktidest.

Kui keegi diplomaatidest lahkus saatkonnast, pandi lahkumise aeg referendi juures kirja. Julgeolekuohvitser nõudis diplomaatidelt, et kui nad autoga saatkonnast välja sõitsid, pidid andma teada, kuhu sõidavad ja millal tagasi saabuvad. Referent pidi teadma kui küsitakse, kas seltsimees on saatkonnas kohal ja kui ei ole, siis millal tuleb. Kui polnud saatkonna territooriumilt lahkunud ja oma kabinetis ei istunud, siis otsiti teda kõigepealt oma korterist, sest elumaja asus saatkonna territooriumil.

Üldiselt polnud liikumine saatkonna territooriumil mingi saladus, sest ülesseatud kaamerad tõid üldise pildi referendi klaasseintega tööruumi. Referendi ametit pidasid tavaliselt Moskvas diplomaatideks õppivad noormehed, kes olid Rootsi saadetud stažeerima. Nad olid reeglina rootsi keelt oskavad vene noormehed, sageli juudi päritolu, haruldaselt seltsivad ja usalduslikud. Neil polnud diplomaatilist puutumatust, kuid vabal ajal linnas käimine polnud neile keelatud. Oli vaja vaid teatada, kuhu lähed ja millal tagasi tuled.

Kui lubatud ajaks tagasi ei õnnestunud saabuda ja sellest polnud ka telefoni teel saatkonda teatatud, siis tuli pahandus. Oli mul üks niisugune lugu. Ühel korral hilisel tunnil koosviibimiselt tagasi sõites lõppes iseenese lohakuse tõttu VAZ-ikul bensiin. Arvestasin valesti. Olgu öeldud, et saatkonnal oli sõlmitud leping Texaco bensiiniketiga, mis tähendas, et tankimiskaardiga sai kütust vaid selle firma bensiinijaamadest. Mujalt pidi ostma oma raha eest. Igal diplomaadil oli kindel bensiini kuulimiit, mida ei tohtinud ületada. Kui tuli ette, et mitte kuidagi ei mahu antud kuul limiidi sisse, siis tuli kirjutada saadiku nimele avaldus, mille viseeris konsul ja esitada raamatupidamisele. Tavaliselt järgnes põhjalik noomimine, kuid limiiti vähemalt minule mõnelgi korral siiski suurendati.
Tol õhtul juhtus nii, et Texaco lähim bensiinijaam saatkonnale oli Norra Mälarstrandil, umbes kilomeetri kaugusel saatkonnast. Sinna oligi plaan jõuda, kuid kahjuks ei vedanud VAZ-ik välja. Keset Essingeledenit jäi hea sõber seisma, sest tahtejõuga ta ei liikunud. Kell lähenes üheteistkümnele õhtul, mis oli tavaliselt saatkonda tagasipöördumise viimane tärmin. Helistada polnud mitte kuskilt. Mobiile ju tollal polnud ja keset mootoriteed ei olnud siis veel ka hädaabitelefone.

Seisin seal mõnda aega nõutult, kui nagu taeva kingitus sõitis mööda politseiauto ja peatus mind nähes. Diplomaadi auto hakkas neile ilmselt kohe silma, sest sellel oli taga CD (corps diplomatique) kleebis. Kuid sellele ei pööranud kaks Rootsi politsei noormeest mingit tähelepanu. Kas on probleeme, küsiti hoopis? Rääkisin oma õnnetuse ära. Ja nüüd tahan tagantjärele võtta mütsi maha Rootsi politsei ees, kes ilmutas harukordset inimlikkust ja abivalmidust. Nad palusid mul oodata.

Sõitsid minema. Läksid lähimasse bensiinijaama, rentisid sealt 10-liitrise kanistri, võtsid selle bensiini täis, sõitsid minu juurde, valasid ise paaki, raha ei küsinud, naeratasid sõbralikult ja sõitsid minema, et viia kanister bensiinijaama tagasi. Jõudsin saatkonda tagasi pisut enne keskööd. Seal oli kerge paanika. Oldi helistatud juba kodusel numbril ja tekitatud ka seal paanikat. Seletasin muidugi olukorra ära, kuid pidin järgmisel päeval kirjutama saadikule seletuskirja.
Nõukogude Liidus kehtis tollal sotsialismimaigulisel majandusmaastikul, õieti oli lausa au sisse tõstetud ja seda idioodi visadusega järgitud plaanipärase ja proportsionaalse arengu seadus. Nüüdseks kõrgetelt postamentidelt maha tõstetud Vladimir Uljanov-Lenin oli niimoodi Marxi „Kapitalist” aru saanud, et kui ühiskonna ette seada konkreetsed ja võimalikult kõrged plaanid ning kui rahvast veri ninast välja neid plaane piitsa ja karistamisega täitma sundida, siis jõutaksegi kuskile ulmelisse elamiskorraldusse, mida nad Marxi parafraseerides kommunismiks nimetama hakkasid.

Plaanipärasus oli teatud määral kehtestatud ka Nõukogude suursaatkonna diplomaatilise korpuse töökvaliteedi hindamisel. Seda siis Moskva poolt saatkonnale vaadates. See vaatamine oli määrava tähtsusega saatkonna tippudele. Liikumapanevaks jõuks, nagu nõukogude ühiskonnas tervikuna, oli ikka põhimõte, et kvantiteet peab ometi kvaliteediks ümber kasvama. Kes sellise suhtumise lennult ära tabasid ja järgisid, olid heas kirjas. Kes aga oli laisema töötegemise tahtmisega, jäi plaanitäitmisega hätta. Kuid siis aitas reele lojaalsus ülemustele ja oskus pugeda.

Et kuhu ma tüürin?

Oli muidugi igapäevane rutiinne töö, mis Moskva või minu puhul kaudselt Tallinna ülemusteni ei jõudnud ja see neid ka eriti ei huvitanud. Nemad pealinnades soovisid konkreetseid tulemusi kirjapanduna. Selleks oli välja mõeldud spravkade (kokkuvõtvad kirjutised) ja zapis besedõd (kohtumiste üleskirjutused). Mida rohkem kohtumisi kohalike inimestega ja kuivõrd tahes lühikesi üleskirjutusi, et millest juttu oli ja mida ta ütles, seda parem. Muidugi ei huvitanud Moskvat olmelised vestlused ja niisama tühi jutt. Oodati kohalike inimeste hinnanguid Rootsi poliitikale, poliitikutele, rahvusvahelisele olukorrale, suhtumist NSV Liitu jne.

Norm neid kirjatükke toota polnud teab mis kõrge – kümmekond kohtumise üleskirjutust aastas ehk üks niisugune pooleleheküljeline tekst kuus, kui puhkusel oldud aeg maha arvata. Nendele saatkonna töötajatele, kes rahva hulgas liikusid, keelt oskasid ja kirjatööd sunnitööks ei pidanud, polnud see teab mis probleem. Kuid oli ka niisuguseid kolleege, kellele selle normi täitmine absoluutselt üle jõu käis. Kasvõi üks kolmas sekretär Vladimir. Muidu mõnus ja jutukas sell, kuid mitte kuidagi ei saanud kontakte kohalikega, mis diplomaadi töö puhul on hädavajalik. Kuid aruandlust oli temalgi vaja Moskvale esitada, sest muidu võib karjääri mõra tulla.

Ma pole kindel, kas saadiku kabinetti kogunenud Kremli Kongresside Palee kõnepuldist mahaloetut teksti tõsiselt võtsid.

Volodja käis minult korduvalt küsimas, kas mul pole talle anda kedagi, kellega saaks Rootsi majandusest rääkida. No kuidas ma talle oma kontakte annan. Ega see ole nagu surfamine Nõukogude kaubandusvõrgus, et lähed tagauksest kauplusesse ja ütled, et Anton Pavlovitš saatis ja saad oma defitsiidipaki. Kuna mul käis sageli inimesi saatkonnas vormistatud viisasid ja dokumente kätte saamas, nad ootasid saatkonna fuajees, kuni jooksvad asjad korda sai aetud, siis oli Volodja sageli kohal, et nendega niisama juttu teha. Küsis minult, kas ta võib selle või teise külastaja baasil oma zapis besedõ teha. Vaja oli vaid nime ja ametit. Teksti mõtles ta ise välja. Oli tubli mees, et kooskõlastas oma teksti, sest keelitasin, et ta mullegi suuresti tundmatule inimesele teab mis Rootsi riigi saladusi suhu ei paneks. Pärast võib sellel inimesel pahandusi tulla. Vladimir sai niimoodi kõvasti abi, et oma aastaplaani täita. Minul aga kujunesid temaga päris head vastastikku kasulikud suhted.

Oma plaani täitmine ja ületamine polnud mingi eriline probleem. Ületamine aga tekitas mõningat paksu verd, sest kõrged ülemused kippusid ootamatult lausa ühel koosolekul kiitust jagama ja neid noomima, kes plaani ei täitnud.

Ette oli nähtud kirjutada kolm spravkat aastas. Need olid ülevaated või analüüs mingi sündmuse, olukorra, poliitilise seisukorra, organisatsiooni tegevuse, majandusliku seisu jne. kohta. Kui zapis oli tavaliselt lehekülg või vähem, siis spravkad võisid olla mitu lehekülge pikad. Eesti pagulaste tegemistel silma peal hoidmise kõrval, mis oli reeglina peamine analüüsi temaatika, oli vaja jälgida ka Rootsi majanduse arengukäiku ja teha sellest kokkuvõtteid. Nii koguneski spravkasid tunduvalt rohkem, kui plaanis oli ette nähtud.

Olen kõik kirjutatud ülevaadete, kohtumiste kokkuvõtete ja majandusliku olukorra analüüside mustandid alles hoidnud. Neid venekeelseid tekste kogunes kolmeaastase tegevuse jooksul kokku mõneti rohkem, kui oli ette nähtud norm, mida olin lähetanud Moskvasse, Tallinna ja üksikutel juhtudel ka Riiga. Peale selle veel kümneid ametlikke kirju lähetatuna nii diplomaatilise postiga kui ka otse Eesti NSV Välisministeeriumisse „August Kulbergi” laevaga. Joonelistele A4 formaadis kirjutatud lehtedele kirjutatud tekstide lehitsemine oli nende lehekülgede kirjapanemisel mälu värskendamise mõttes ka endalegi päris huvitav lugeda.

Eksemplaride arvu määras autor. Tavaliselt sai tekst saadetud kolmel aadressil: Moskvasse NSV Liidu Välisministeeriumile, Moskvasse välisministeeriumi konsulaarvalitsusele ja Tallinna Eesti NSV Välisministeeriumile. Nende asi oli, kuidas neid tekste kasutati ja kellele teadmiseks edasi saadeti. Kui oli juttu emigratsioonist laiemalt, või Balti Instituudist ja Balti Komiteest, siis saatsin ühe eksemplari ka Läti välisministeeriumidele. Kuid alati Ivarsiga kooskõlastades. Ükski nendest kirjutistest ei olnud mingilgi moel salajane, ehkki nende vormistamisel saatkonnas lähetamiseks adressaatidele looritati ettevõtmine saladuse oreooliga. Neid kirjutisi peaks tänaseni kuskil arhiivis tallel olema. Olen kohanud, et üks ja teine väliseestlastega tegemisi analüüsinu on mõnda kirjutist tunnustavalt nimetanud või koguni tsiteerinud. Ühel korral on Balti Instituudi kohta kirjutatud ülevaade isegi leidnud tervikuna äratrükkimist ühes pagulasteemalises raamatus.
Nende mustandite alleshoidmisega, tunnistan ausalt, sai küll kehtivat korda rikutud. Kord oli, et kõik Moskvasse ja mujale lähetatav informatsioon pannakse kirja referentuuriks nimetatud ruumides.

Kõik Moskvasse ja mujale lähetatav info pandi kirja referentuuriks nimetatud ruumides

See oli igati kindlustatud ja kaitstud ruumide kompleks saatkonna viimasel korrusel. Sinna pääses läbi kindlalt suletud uste ennast sees valves olevale töötajale tutvustades, kes nägi ukse taga ootajat kaamerast. Referentuuris anti nummerdatud lehekülgedega ja läbiõmmeldud isiklik vihik, kuhu võis teha märkmeid, kui midagi oli vaja lugeda või mingite dokumentidega tutvuda, aga kirjutada üles ka spravkad ja kohtumiste vestluste kokkuvõtted. Ega käigult vene keeles kirjutamine teab mis kerge ülesanne olnud. Vähemalt esialgu. Seetõttu sain abi nii Feliksilt kui ka masinakirjutaja Ljusjalt. Feliksiga arutasime kirjatüki sisu ja tehtavaid ettepanekuid, kui neid oli vaja kirja panna. Ljusja aitas parandada kirja- ja keelevigu ning kohendas stiili.

Referentuuri läksin see tekst taskus. Kuna istuma pandi alati väikesesse omaette tuppa (neid tube oli mitu), polnud probleemi mustand taskust välja võtta ja selle tekst ümber kirjutada. See oligi kehtiva korra rikkumine, kuid varjatud kujul, sest märkmed võisid igaühel kaasas olla. Kohapeal peast kirjutamine olnuks eeldus pealiskaudseks tööks. Mõne päeva pärast, kui referentuuri masinakirjutaja oli teksti vihikust maisipaberile ümber trükkinud, kutsuti mind seda läbi lugema. Üldiselt olid niisugused toimingud ajastatud nii, et kolmapäevaks, kui diplomaatilised kullerid Moskva poole teele asusid, oleksid kirjapandud tähelepanekud neile kaasa anda.
Spravkad ja zapis besedõd olid nii Moskvas kui ka Tallinnas oodatud. Nende baasil said välisministeeriumi ja keskkomitee seltsimehed kirjutada oma ülevaateid ja ettekandeid, sest ka neil oli vastav plaan ja ülemuste surve peal. Nende ülevaadetes ja analüüsides pidid olema ettepanekud, mida välissuhtlemises kuskil riigis ette võtta. Et nende ülesande täitmine valutum oleks, ootasid vähemalt Tallinna seltsimehed samasisulisi ettepanekuid saatkondadest. Tavaliselt saatis Karl Türk mulle välisministeeriumi soovide plaani terveks aastaks, et mis teemal nad ülevaateid ootavad. See plaan oli kooskõlas nendelt endilt nõutud ülevaadete plaaniga.

Üheks eriti meelde jäänud tüütuks kollektiivseks katsumiseks oli muidu hallis argipäevas saadik Jakovlevi korraldus koguneda 24. veebruaril 1976. aasta hommikul kella 10 tema kabinetti kuulama Leonid Ilijtš Brežnevi kõne otseülekannet, mida isikukultust nautiv NLKP Keskkomitee peasekretär ja Jakovlevi hea tuttav pidas Moskvas Kremli Kongresside palee saalis NLKP 25. Kongressi aruandekõnena. Selle mitmetunnise monotoonse ja kehvavõitu artikulatsiooniga kõne kuulamine oli tõeline kondiproov. Valdav osa saadiku kabinetti kogunenutest tegi näo, et kuulas seda andunult ja suure huviga. Vähemalt näitasid sedamoodi välja. Ja ma ei hakka siin spekuleerima, mida nad tegelikult oma peas mõlgutasid, sest tegemist oli ikkagi erudeeritud ja maailma näinud meestega. Tollal NSV Liidu saatkonna diplomaatide seas ühtegi naisterahvast ei olnud.

Ma pole kindel, kas saadiku kabinetti kogunenud Kremli Kongresside Palee kõnepuldist mahaloetut teksti tõsiselt võtsid. Samas polnud neist valdav osa sisuliselt Nõukogude stagnatsiooni ja defitsiidimajandust ka Moskvas viibides eriti tunnetanud, sest töötades NSV Liidu Välisministeeriumis või mujal olid nad privilegeeritud ja nomenklatuursed seltsimehed, kelle olmeküsimused polnud nii traagilised nagu tavalisel nõukogude inimesel. Kuid küllap nad oskasid väga hästi panna võrdlusesse NSV Liidu ja Rootsi majanduslikku olukorda tervikuna. Muidugi oli saadiku kabinetti käsutatud ka neid kolleege, kes sellest parteipropaganda asjast eriti midagi ei arvanud. Igavlesid, tegelesid oma kaasavõetud tööasjadega, lugesid või kirjutasid midagi, kuid ära minna ka ei riskinud.

Brežnev polnud siis juba kaugeltki oma parimas kõnelemise vormis ning tema puterdav ja pudistav teksti ettekandmine oli mitte ainult raskesti jälgitav, vaid ka tapvalt igav. Olen oma märkmeraamatusse teinud kogu sellest kongressikõne mitmetunnisest kuulamisest seitse rida.

Tollal tundus mulle kõige huvitavama infona, et NLKP ridades on 16,62 miljonit liiget ja et viie viimase aasta jooksul on parteist välja visatud 327 000 inimest.
Kremli Kongresside Palees muidugi kindla ajavahemiku järel aplodeeriti, et anda eakale ja selgelt põduravõitu parteiliidrile vähegi hingetõmbeaega. Tollel kongressil oli lõppude lõpuks ju ajalooline tähtsus selles mõttes, et juhatas oma püstitatud üle jõu käivate eesmärkidega üüratu diktatuuririigi sügavasse stagnatsiooni ja majanduslikku kaosesse. See meile, eestlastele, lõppkokkuvõttes vägagi hästi sobis. Kuid meelde on jäänud, et kui Moskvas peasekretäri väljaöeldu peale aplodeeriti, aplodeeriti ka Stockholmis Nõukogude suursaadiku kabinetis. Seda ma ütlema ei kipu, et mina olin see ainus tubli, kes ei aplodeerinud.

Aeg-ajalt tegi üks ja teine näo, et tööalaselt on vaja ilmtingimata ära käia. See taktika töötas, kuid mitte massiliselt. Alati pidi vaikselt minema saadiku juurde ja talle sosistama, miks vaja minna. Mingil hetkel õnnestus ka minul tunnike ära viilida, kuna sain teate, et on vaja üks dokument legaliseerida.

Kui Brežnev Moskvas lõpetas, asuti saadiku kabinetis tegema kuuldust kokkuvõtteid. Niipalju kui tülpinud diplomaadid seda viitsisid teha. Tollastest märkmetest näen, et peale saadiku kiitsid peasekretäri kõnet vaid paar saatkonna tippu.

Olevat olnud epohhiloov see Leonid Iljitši kõne.