Me oleme nii jõukad küll, et teist inimest aidata

Kaks tüüpilist ettekäänet aitamisest keeldumiseks: me ei ole veel nii jõukad, et aidata – ja miks riik midagi ei tee?

Kui tihti leiame ennast olukorrast, kus me soovitame inimesel, kes meie käest abi palub, järgmise ukse taha minna? Või vaadates tänaval inimest lamamas, loodame vaikselt, et esiteks, ilmselt on ta purjus, teiseks, küll ta ise üles tõuseb, või kolmandaks, et keegi teine võiks teda aidata. Kui tihti meile tundub, et nüüd on minu kord – öelda, appi minna, tegutseda? Ja kui tihti me seda päriselt teeme?

Eesti on väga väike ühiskond. Väga keeruline on mitte näha ärritunud elukaaslasi teineteise kallal avalikus kohas vägivalda tarvitamas, ühte ja sama kodutut hommikul vastu jalutamas või väikest poissi keskööl, seljakott seljas, kesklinnas hulkumas. Nähes neid probleeme korraks, on lihtne neid unustada, kuid nähes neid olukordi kordumas, tekib paljudes meis pahameel ja küsimus, miks riik midagi ette ei võta. Riik kui üks nendest „ustest”.