Koos Andres Laasikuga kultuuritoimetuses töötada oli ainuüksi professionaalses mõttes kasulik, sest elava teatrientsüklopeediaga kõrvuti istumine kulub sellises ametis ära. Teatrile ja filmile spetsialiseerumine ei tähendanud, et ta oleks kartnud oma pädevus- tsoonist vajaduse korral väljuda. Tundsin tema kui kolleegi vastu kõige suuremat imetlust siis, kui ta nõustus tunniajase etteteatamisega ehk „tühja koha pealt” tuntud kunstnikku intervjueerima. Virisemata! Ja tagasi tuli ta muidugi mahuka ja asjalikult püstitatud küsimustega intervjuuga.

Laasiku toimetusesisene kaubamärk oli must ja poliitiliselt ebakorrektne huumorimeel, kusjuures nalja tegi ta tihti laasikulikult, sünge kulmukortsutuse saatel. Praegu, halvast uudisest lööduna ei suuda ma küll ühtegi nalja meelde tuletada, aga ilmselt ei saaks neid ka ära trükkida. Piisab kui öelda, et ehkki Laasiku nägu oli enamasti isikupäraselt morn, oli tegemist laheda ja sõbraliku kolleegiga. Erialateadmised olid muidugi sügavamad ja elukogemus mitmekesisem, aga muus osas ei torganud ülejäänud kollektiiviga võrreldes paarikümneaastane vanusevahe silma.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega