„Hamleti” lavastamine Toompea tsirkuses

Kui kaks klouni tões ja vaimus Shakespeare’i tragöödiat lavastama hakkavad, on tulemuseks absurd.

Klouni tegevus laval on tunduvalt tinglikum ja komplitseeritum kui draamanäitleja oma, publiku eelarvamused hoopis suuremad. „Hamlet” mõjub selles kontekstis eriti kirkalt.

„Piip ja Tuut. Hamlet” on „Hamleti” Eesti tõlgenduste seas epohhi loov. Kui varasemates lavastustes jäeti vähem või rohkem küsitavaks, kas peategelane üldse on hull, siis Trossi-Männamäe Hamlet on kahtlemata süüdimatu psühhopaat. Fraas „jutt tundus isemoodi küll, kuid mitte hull” on tema kohta õel pilge. Küllap pole meil varem nähtud ka nii jubedat Hamleti isa vaimu, rääkimata animaalset õudust sisendavast Yoricku pealuust. Lavastus veenab vaatajat selles, et tappa on tegelikult tore. Lühidalt ja selgelt avaldub see Hamleti jonnimises „Ei tapnud! Ei tapnud” ja lohutuses „Küll sa pärast tapad”.