Tublile viiuldajale pole ükski katus kõrge

Ammu enam ei jõua keegi kõiki suvelavastusi läbi käia. Tuleb valida. Ja Rahvusooper Estonia võtab ilmselt oma tänavuse suvemuusikaliga nii mõneltki teiselt lavastuselt publiku.

Rahvusooper hakkas päris kiiresti müüma pileteid “Viiuldaja katusel” lisaetendustele, sest juba jaanuaris oli keeruline saada mõistlike kohtadega pileteid isegi päevastele etendustele. Ka ma ise läksin ärevile ja olin kaunikesti rahul, kui sain piletid esimese rõdu esimese rea küljele. Kellel ei vedanud, pidid istuma kaugemale – kui mina oma kohalt ei näinud katusel istuva viiuldaja pead, siis teine rõdu ei näinud ka keha. Kuulsime aga kõike hästi!

”Viiuldaja katusel”

Libreto Joseph Stein.

Muusika Jerry Bock.

Esietendus Rahvusooper Estonias 3. juunil 2016.

Lavastaja Georg Malvius.

Peaosades Mait Malmsten ja Evelin Võigemast/Liina Vahtrik.

Paljud mu tuttavad olid juba enne esietendust väga elevil, meenutati Jüri Krjukovit ja Helgi Sallot, ümiseti mõnd viisijuppi, vaadati arvustavalt seekordseid osatäitjaid, eriti taheti teada, mida Helgi Sallo asjast arvab.

Tema rolli piimamees Tevje naise Goldena meenutatakse siiani (“Ja kuidas ta seal laval lastega tegeles, küll sättis kraed, küll sasis juukeid – kohe näha, et ema!”) ja samuti seda, kuidas ütles, et oma majast välja ei lähe, kui põrandad on mustad!

Helgi Sallo austajad ei pea pettuma – tema kosjamoor jääb kindlasti meelde. (Ja kui ta mängiks ses etenduses mõnd sõnatut rolli, kas või aiateivast, siis ilmselt jääks seegi meelde, midagi ses muusikalis lihtsalt sobib talle.)

Tänulik vaikus

Need, kes hästi mäletasid veel Jüri Krjukovi osatäitmist – ja neid oli teatris palju – ei peljanud öelda, et Mait Malmsteni piimamees oli vaat et sümpaatsemgi. Ning mõned tunnistasid lausa, et vaid tema pärast tulidki. Need, kel võrdlusvõimalust pole, isegi pisut võidavad, sest pääsevad toredate, kuid eri ajastutesse kuuluvate Eesti tippude kõrvutamisest.

Mait Malmsten on öelnud, et “Viiuldaja katusel” on soe lugu, mis talle oma eluterve huumori poolest väga meeldib. Kui Krju­kov 27 aasta eest Tevjena laval näitles, oli Malmsten veel üsna nooruke ja vaevalt oskas mõelda, et laulab ise ühel päeval sellest, kui tore oleks olla pururikas mees, kes jalgsi sammugi ei teeks.

Ent kui aus olla – Mait Malms­teni piimamees Tevje on tõesti sümpaatne. Usutav, soe ja siiras. Koomiline muidugi ka, nii et loo üldisest kurvast tonaalsusest hoolimata kõlas saalis tihtilugu naeru ning naerust veelgi enam vaheaplause. Imelik küll, aga mõned kurvad kohad tulid koguni nii hästi välja, et nende peale ei tihatud plaksutadagi. Loodetavasti oskasid näitlejad haudvaikusest tänu välja lugeda.

Üks hingeminev, kuid kahtlane koht oli laul sabatiõhtul, kus süüdatakse küünlad ning palutakse õnnistust ja kaitset elule. Estonia suvemuusikalis meenutab juudipere pigem küll tublisid luterlasi – pole elus veel näinud, et mõni juut palvetades hoiaks käsi rinnal risti, veel vähem, et seda terve perega tehtaks.

Luterlikust sabatiõhtu tõlgendusest hoolimata on tervik väga kaunis, üks neid kohti lavastuses, kus tuleb välja juutide püsimajäämise peapõhjusi – tugev perekondlik ja kogukondlik kokkuhoidmisvõime.

Põrandad saavad puhtaks

Evelin Võigemast on kindlasti teistmoodi Golde kui Helgi Sallo enne teda. Ehk on temas valjuhäälse tugevuse asemel rohkem näha, et see viie tütre emaks ja arutlustesse vajuva mehe naiseks olemine on üks raske töö, mis teeb muret ja sunnib kangeks. Kuid musti põrandaid ei jää temastki võõrastele maha.

Kel huvi, saab vaatajaskonnaga veel liituda – juuni etendused on küll välja müüdud, kuid augustis kohti leidub.

Lootkem, et trupp end nüüd rahva armastusest kantuna lõdvaks ei lase ja latti hoida jaksab. Kui oled maksnud täispileti eest 40 eurot, siis veidi häirib, kui vale prožektor valel ajal põlema pannakse või lavalt ilmselt justkui haihtuma pidavad näitlejad koperdavad pimedas minema hiilides maas olevate asjade otsas.

Aga need on detailid ja ei loe, kui publik parterist rõdudeni püsti seistes peod tuliseks plaksutab.