Politsei jaanipäev: roolijoodikud, kaklejad ja unustatud lapsed

Roolijoodikutel meenus esimese eneseõigustusena vajadus koju lapse juurde sõita.

Jaanilaupäeva õhtu, kell pole veel kaheksagi. Ilm on soe ja Tallinn inimtühi. Raadios laulavad Kukerpillid entusiastlikult, et jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ja küsivad, kuhu rada teha tohin. Ehitajate teel tõmbab politsei kõrvale seitsmenda seeria BMW, mis asfaldil vänderdab nii nagu otsiks heinamaa kõrges rohus teed. Roolis istuv mees – lontis dressid, lääpatallatud tossud – on ilmselge „laksu” all. Peale selle veel süles nuga ja kindalaekas relv. Politsei leiab autost ka narkootikumi. „See ei ole veel keelatud ainete nimekirjas,” on vahelejäänud tüübil õigust ülegi. Ja kuhu ta kaunil jaaniõhtul teel oli, narkot täis ja relvastatud? „Tahan advokaati! Ma olen korralik inimene, mul on ametlik töökoht, naine, kaks last!” bravuuritseb mees edasi. Taust ütleb, et vennike on kogenud varas, kes on alles paar kuud tagasi trellide tagant pääsenud.

Ja sellega politseinike õhtu alles algab. Sõidan jaanilaupäeva öö kaasa ühe Põhja prefektuuri patrulli autos. Jaanipühad on karm aeg. Patrulle on väljas vähemalt kolmandiku võrra rohkem kui muidu. Kõigile on kätte jagatud ajakavad külajaanikute toimumiskohtade ja kellaaegadega.

Räuskav jumalanna

Südaöö paiku. Tabasalus on üks A6 ilmselt ühelt selliselt peolt kodu poole teel, aga ei suuda teel püsida. Politsei peab auto kinni. Roolist väljub naine nagu Kreeka jumalanna – aristokraatlik profiil ja klassikaliselt kaunis nägu. Ja maani täis. Esmane puhumine näitab kolmepromillist joovet. Politseinikud paluvad tal puhuda ka tõenduslikku alkomeetrisse. „Urod, bljad!” räuskab jumalanna ja keeldub puhumast. Ta seletab, et on korralik inimene ja politsei võiks pigem narkomaanide ja joodikute püüdmisega tegeleda. Siis tulevad pisarad ja naisele meenub, et tal on laps, kelle juurde ta peab minema. Lapsed on sel ööl roolijoodikute hulgas populaarne ettekääne.

Kell on üks öösel. Harku järve ääres on heinamaa moodi lage väli. Seda asustavad kolm-neli erinevat pidu – ikka grill, väike varjualune ja erinevas meeleolus inimesed. Ühes seltskonnas naerdakse, teises nutab hüsteeriliselt üks naine. Keegi magab tee ääres. Kahe mehe vahel on läinud kakluseks. Võitja jalutab rahutult ringi ja on end peaaegu kaineks ehmatanud. Kaotaja on nii purjus, et peab püsti püsimiseks tagumiku vastu politseiautot toetama. Ei, menetlust ta alustada ei taha. Kaotajal on suu ümbrus üleni verine ja ta aietab vaikselt, kui püüab huulte vahele suitsu suruda. Sülitab verd ja võtab uue mahvi. Selle kaklusega läks lihtsalt, sest piirduti rusikatega. Kalarannas võeti ühes kakluses kasutusele ka nuga ja kiirabil oli palju tööd.

Kell on kaks. Mustamäel märkab üks naine, et ta laps on kadunud. Ta on väga purjus, aga väidab, et nägi oma kuueaastast last Sütiste metsas jaanitulel viimati umbes kaheksa paiku õhtul. Nüüd, kus laps talle meelde on tulnud, on ta väga mures. Ka politseinikud on mures. Kui naise jutt tõele vastab ja väike poiss on üksipäini kuus tundi metsas veetnud, on asi tõsine. Õnneks selgub, et naise õde on lapse juba tükk aega tagasi enda hoolde võtnud. Purjus ema istub maja trepile ja nutab.

Kell on kolm. Nõmme kandis tungib salk noorukeid kallale teisel pool teed kõndinud omaealistele. Kiirabi topib veriseks löödud ninaga ohvrile sõõrmetesse vatitombud ja laseb ta siis politseile seletusi andma. „Sealtpoolt tulid,” seletab ohver ninahäälel ja näitab käega ebamäärases suunas.

Päike hakkab tõusma, järjekordne „kaunis ja maagiline” jaaniõhtu hakkab läbi saama. „Eile õhtul oli hullem,” hindab välijuht ja lisab, et tema kogemust mööda polnud mööduvas jaaniöös midagi erilist.

„Sellele ka või?”

Wismari haiglas jaaniöösel valves olnud arstid on näinud igasuguseid inimesi ja neid ei üllata ega kõiguta mitte miski. Ka kõige tõrksam roolijoodik või narkomaan taltub kaljukindla valges kitlis arsti ees.

Patrulli saatjana kõõlun ühe roolijoodiku ekspertiisi ajal protseduuride toa ukse peal. Enne politseinikega ülbitsenud purjutaja on vereproovi võtmise ajal vagur nagu talleke. Kui proov võetud, märkab üks arstidest mind ja pole ilmselt kindel, ega äkki pole tegu samuti purjus patsiendiga. „Sellele ka või?” näitab doktor mulle näpuga. „Ei, mina olen kaine,” vastan kiiresti ja peitun patrulli selja taha. Mõtlen natuke ja leian siis, et arvestades Wismari ekspertiisi jõudva keskmise patsiendi olekut, ei saa sugugi pahaks panna, et arstid kasutavad asesõna „see” ja mitte „tema”.