Sutrop küüditamisavalduse eiramisest keskparteilaste poolt: Kremlil on põhjust rõõmu tunda
Paari nädala eest langetasime leinas lipud, et mälestada juuniküüditamise ohvreid. Sellest barbaarsest inimsusevastasest kuriteost möödus 75 aastat. Riigikogu võttis sel kurval päeval vastu avalduse, milles mälestati kõiki Eesti elanikke, keda loomavagunites külmale maale orjusesse ja surema saadeti.
Ometi leidus seitse riigikogu liiget, kes olid avalduse hääletuse ajal saalis kohal, kuid ei hääletanud selle poolt. Sisuliselt kiitsid need seitse keskerakonna venemeelset riigikogu liiget küüditamise heaks. Sellest on ilmselt kasu ka, sest nüüd me vähemalt teame täpselt, kes on kes.
Kui algses eelnõus räägiti naistest, meestest ja lastest ning teisal Eesti kodanikest, keda küüditati, siis keskerakondlase Kadri Simsoni muudatusettepanekus nõuti tekstis naiste, laste ja meeste asendamist inimestega ning kodanike asendamist elanikega. Need ettepanekud võeti arvesse.
Ometi ei hääletanud keskerakonna venemeelne rühm avalduse poolt, milles olid keskerakonna nõudmised arvesse võetud.
Mihhail Stalnuhhin vassib, kui ta põhjendab, miks ta avalduse poolt ei hääletanud. Ta väitis Delfile antud videointervjuus, et avalduses ei mälestatud teisi rahvusi peale eestlaste. See on täielik vale ning Stalnuhhin püüab musta valgeks rääkida, kuna nii Eesti inimesed kui ka elanikud tähendavad nii lätlasi, juute, venelasi kui ka eestlasi. Avaldusest ega selle eelnõust pole kusagilt võimalik välja lugeda, et mälestatakse ainult eestlastest küüditamise ohvreid.
Aga võib-olla ei saa Stalnuhhin eesti keelest lihtsalt aru nagu ka Dmitri Dmitrijev, kellele tundus, et keskerakonna ettepanekutega ei arvestatud. Hiljem siiski selgunud, et arvestati. Seepärast tema ei mõistnudki küüditamist hukka.
Mõni väidab, et on põhimõttekindel ning küüditatud ei vaja riigikogu poolset meelespidamist ega poliitilisi avaldusi, näiteks Mihhail Korb. Valeri Korb ei ole oma hääletamata jätmise kohta selgitusi jaganud.
Mitmed keskerakondlased vassivad sellega, et nad küll vajutasid nupule, et nad on kohal, aga tegelikult olevat nad olnud hoopis mujal (Martin Repinski, Olga Ivanova).
Huvitav on Vladimir Velmani Delfi suhtes ülbe vastus: „Aitäh, mina ei kommenteeri. Andsin oma selgituse juba Õhtulehele.“ Õhtulehes on aga kirjas „Hääletamata jätnud Vladimir Velmani sõnul tulid talle parasjagu riigikokku külla inimesed, kellega ta pidi kohtuma ning seetõttu astus vahetult enne hääletamist saalist välja.“
Kremlil on põhjust rõõmu tunda. Keskerakonna seitse venekeelset saadikut andsid oma valijatele selge signaali, et 75 aasta tagune küüditamine ei vääri vähimatki hukkamõistu. Kuna avalduses räägiti okupatsioonivõimudest, kelle esindajad selle kohtava kuritöö toime panid, siis tundsid nad hääletamata jättes sügavat kergendust, et ei pidanud avaldust toetades tunnistama, et Eesti oli okupeeritud.
Ülejäänud keskerakonna liikmete toetuse hinnaks oli see, et eelnõust kustutati viide tõsiasjale, et vahistati ja küüditati ka tuhandeid lapsi ja naisi ning avalduses räägitakse ainult sellest, et küüditati tuhandeid Eesti inimesi. Ka selle üle on Kremlil põhjust rõõmu tunda. Kadri Simsoni muudatusettepanekuga suudeti okupantide roimategu veidikenegi pisendada.
