Septembris 2015 muutunud seis Lähis-Idas ja konkreetselt Süürias, uus lähenemine Venemaa ja Iisraeli vahel ning Vahemere kaguosa põhjas asuvate gaasivarude kasutuselevõtmise jõudmine päevakorda tõukas Ankarad ja Tel Avivi teineteisele lähenema. Otsustava impulsi andis mõistagi Venemaa pommitaja allatulistamine Türgi hävitaja poolt 24. novembril, mis viis Vene-Türgi suhted ja suhtlemise miinimumini. Iisraeli peaminister Netanyahu oli veel märtsis 2013 vabandanud ohvritega lõppenud vahejuhtumi pärast ja Iisraeli-Türgi leping nägi ette ka kompensatsiooni maksmist hukkunute omastele.

Teisisõnu – Iisraeli ladvik tegi just seda, mida Kreml oli seadnud Türgile eeltingimuseks suhete taastamisel. Pole ilmselt liigne öelda, et eeskuju nakkas. Arusaadavalt olid konfliktsed situatsioonid Türgi laeva ja Vene lennukiga erinevad ja erinev oli ka kummagi süü, ent suures poliitikas ja just suurriigi suhetes võib teinekord minna ka nii, et pikale vimmale eelistatakse „kiiret punkti panekut detailidesse süvenemata“. Just nii Türgi-Vene suhetega läkski.

Seda kohe kindlasti ajendatuna Brexitist, mis nii või teisiti lõi mitmeks kuuks segase seisu Euroopa Liidus, mis omakorda andis nii Putinile, Erdoganile kui ka Netanyahule aega nende uue EL suunalise taktika väljatöötamiseks. Sestap polnudki pärast Brexitit eriliseks üllatuseks järgmine üllatus ehk siis 26. juunil kõlanud Kremli pressisekretär Peskovi sõnum sellest, et (kaua sellest keeldunud) Türgi president Erdogan on saatnud Putinile kirja vabandusega Vene lennuki allatulistamise eest ja kahetsusega lenduri hukkumise eest. Venemaa poolel leidus peatselt väitjaid, et Türgi olla valmis ka kompensatsiooni maksma, mille Türgi peaminister isiklikult ümber lükkas.

Pole välistatud, et tegemist oli – vähemalt osaliselt - eelnevalt kokkulepitud ühislavastusega, sest parajaks üllatuseks tuleb pidada seda, et Putin mainis esimeses järjekorras turismireiside taastamist Türgisse. Teravates kriitilistes olukordades – aga Vene-Türgi suhete välkkiire lahendamine seda oli – käib toimetamine tihti nii, et kõige pakilisem öeldakse välja või tuuakse esile ebaloogiliselt! Kui rahulikult järele mõelda, siis muretses Putin valimiste pärast ja tegi parajalt nutika valimiseelse käigu.

Ei maksa unustada, et 18. septembril valitakse Vene riigiduuma ja kuigi Boris Nemtsovi kunagise kolleegi kuberner Nikita Belõhhi arreteerimine suure rahasummaga (altkäemaks!) andis ränga hoobi Kremli-vastasele opositsioonile, pole rahulolematuse läbilöömine valimistel sugugi välistatud. Egiptuse ja seejärel ka Türgi odava turismi ja kaubanduse sulgemine venelastele oli valus löök ja aeg on kinnitanud, et seda pole võimalik kompenseerida Krimmi kuurortidega. Nüüd aga jõuab lennud Türgimaale õigeaegselt taastada ja nii-nagu-tahtnult puhanud vene inimene on pärast seda juba teistmoodi häälestatud kodanik.

Eilne veretöö Istanbuli lennuväljal tuletas veelkord meelde julgeoleku tagamist, ent võib kindel olla, et türklased teevad kõik Vene turistide tagasisaamise nimel. N.ö. teises järjekorras märkis Putin Türgi ehitajate tagasipääsu Venemaa ehitustandritele, mis – turism+ehitus+puuviljad kokku tähendavadki kahe maa suhete taaskäivitumist. Mainitud otsused tehtud, hakkavad Putin ja Erdogan süüvima sellesse, mida uut kostub Euroopast ja Suurbritanniast. Aga seal võtab selginemine aega.