Paarkümmend kilomeetrit üle – pole probleemi ehk eestlane piirkiirusest ei hooli. 30 km/h alas sõidavad ka liinibussid 50-ga
Eestlane on raske jalaga. Seda hoolimata tõsiasjast, et piirkiiruse ületamine on peamine liiklusõnnetuste põhjustaja. Ometi valitseb eri uuringute järgi eestlaste hulgas endiselt mentaliteet, et 10 või 20 km/h üle pole probleem. Kui purjus sõbra rooli laskmise vältimiseks teab suurem osa inimesi, et esimese asjana tuleks autovõtmed ära peita, siis kihutamisse nii hukkamõistvalt ei suhtuta. Maanteeameti uuringust selgub, et 56% eestlasi peab lubatud tunnikiiruse kümne kilomeetri võrra ületamist aktsepteeritavaks. Kiirust on enda sõnul ületanud 85% sõidukijuhte ja 41% juba olulisel määral. Selline pilt on tavaline näiteks Tallinna-Tartu maanteel, kus lubatud sõidukiiruse piires püsiv autojuht on teel kui paigal seisev post, millest järjest mööda sõidetakse. Peale selle, kes poleks kuulnud lugusid maanteedel hullumeelseid möödasõite tegevatest või linnatänavatel kihutavatest bussidest.
Sama stsenaarium kordub ka 50 km/h alas Tallinna-Laagri piiril. Isegi hoolimata punasest fooritulest, mis liiklejate hoogu maha pidurdab, jõutakse meie radari vaatevälja tihti juba kiirusega 55–65 km/h. Ka Nõmmel oleval Hiiu tänaval tundub, nagu oleksime „kullasoone” otsa sattunud. Nimelt on hiljuti põhjaliku remondi läbinud ühesuunalisel tänaval lubatud sõita maksimaalselt 30-kilomeetrise tunnikiirusega. Oleme vaevalt jõudnud radari tööle panna, kui meist sõidab mööda roheline linnaliinibuss ja ekraan näitab selgelt 47 km/h ehk bussijuht ületab kiirust vähemalt 14 km/h. See ei jää 15 minuti jooksul ainsaks bussiks. Mõni hetk hiljem sõidab meist mööda buss kiirusega 51 km/h.
Kihutav buss on eriti ohtlik
Politsei- ja piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Kalmer Tikerpe selgitas, et busside kiiruseületamine on ohtlik, sest ühissõiduk on palju suurema massiga ehk teda on raskem seisma saada kui sõiduautot ja seal peal on veel ka reisijad, kelle turvalisuse eest peab vastutama. Tikerpe seletas, et kui 30 km/h sõitev auto saab seisma 13 meetriga, siis 50-ga sõites on pidurdusmaa juba 28 meetrit. See tähendab, et kui 30-ga sõitev auto saaks enne takistust seisma, siis 50-ga sõites toimuks kokkupõrge täpselt sama suurel kiirusel. Ühissõidukite puhul on aga pidurdusmaa veelgi pikem.
Erilised polnud ka ligi 20 km/h kiiruseületamised. Aga positiivse poole pealt jäid radari ette kiirust ületavad linnaliinibussid ainult ühes mõõtekohas.
Kiiruse ületamise peamiste põhjustena toovad inimesed esile, et kiirust ületatakse möödasõidul, teiste liiklejate järgi või isegi kogemata. „60 km/h üle on juba kuritahtlik kiiruseületamine. Seda ei saa kindlasti väita, et ei pannud tähele või kogemata. See on teadlik tegevus ja selliste inimeste puhul aitab ainult järelevalve. Kui räägime sellest enamusest, kes sõidab 15 km/h üle, aitab ennetus,” seletas Kalmer Tikerpe.
Tulevik viib Tikerpe sõnul aga tehniliste vahendite suureneva kasutuselevõtu poole. „Praegu on maanteeametiga projektifaasis käimas liikuva kiiruskaamera rakendamine, mis paigaldatakse sõidukile,” sõnas ta. Kuid kas sellest on ka abi? „Kindlasti ei asenda ükski masin inimest, aga kiiruskaamerate kasutuselevõtt on Tallinna-Tartu maantee kindlasti palju ohutumaks muutnud,” sõnas ta.