Majandusarengu võti on peaministri telefonis

Eesti-suuruses riigis peaks majanduspoliitika kasutama riigi väiksust oma eelisena, mitte igal sammul umbusaldama ja kartma.

Eesti majandus on ülimalt väike: näiteks teevad umbes 30 ettevõtet rohkem kui 2/3 erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutustest. Sarnane lugu on välisinvesteeringute ja ekspordiga. Ühtlasi on meil välja kujunenud keerukas majanduspoliitika aparaat, mille efektiivsuses ja võimekuses paljud kahtlevad. Majanduspoliitika tegelik sisu peaks seisnema ekspordis, teadus- ja arendustegevuses ning välisinvesteeringutes domineeriva sadakonna ettevõttega tegelemises. Neid ettevõtteid on parasjagu vähe, et peaminister nende kõigiga korra kuus suhelda jõuaks.

Hoolimata Euroopa kidurast majanduskasvust, näib Eestil justkui päris hästi minevat – stabiilne, ehkki madalavõitu majanduskasv ja tõusev reaalpalk. Keerulistel aegadel on stabiilsusel, isegi kui see ei ole päris rahuldav, kindlasti suur väärtus. Ühtlasi teame selle stabiilsuse varjukülgi: tootlikkuse vähene suurenemine, jätkuv ääremaastumine ja rahvastiku vananemine, vaesuses elavate laste suur arv, HIV-i nakatumiste kõrge tase ning kõrge koht alkoholi- ja narkosurmade edetabelites. Seega tuleks praegust võrdlemisi stabiilset aega kasutada selleks, et tulevikku muuta.