Meie hirmus ilus loodus

Käsikäes linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted. Kuidas kõrvuti elada nii, et vältida teenimatut hirmu ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

Eesti loodus on väga rikas. Meie maa paikneb erinevate suurte loodusregioonide kokkupuutealal. Siin saavad veel hakkama paljud põhjapoolse levilaga taime- ja loomaliigid, kes sõltuvad aastaaegade selgest vaheldumisest, külmast talvest ja okasmetsadest. Samas on koos lehtmetsade ja kliimamuutustega meile jõudnud ja üha enam lisandumas paljud Kesk-Euroopa liigid. Selline mitmekesisus ja maastike mosaiiksus teeb Eesti looduse erakordseks. Temast peavad lugu nii mõnedki oma inimesed ja imetlevad külalised.

Kuid iga sagedane ja argine suhe on alati palju eripalgelisem, sisaldades hoolimise ja imetlemise kõrval sageli ka võõritust ning kohati isegi hirmu. Inimese suhestumist looduse erinevate vormide ja nähtustega mõjutavad mitmed tegurid. Eelkõige on oluline lapsepõlves kogetu, kindlasti on tähtsad ka hiljem koolides ja elukogemusega lisandunud ning keskkonna vormitud väärtushinnangud. Tänapäeval on hoiakute kujundamisel üha suurem roll ka meedial.

Teenimatu kartus ja viha

Koos maailmas jõudsalt laieneva linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted. Paljud oskusliku vahendamise käigus pehmete ja armsatena eksponeeritud liigid omandavad sageli kultusliku ja täiuslikult positiivse kuvandi. Vaatamata sellele, et nad oma igapäevases ökosüsteemis toimivad valimatute ja suure mõjuga röövloomadena.

Selliste liikidena võib meie loomastikus viidata näiteks valge-toonekure või orava poole. Nad täidavad oma normaalset rolli looduses. Samal ajal, ja eriti just viimastel aastakümnetel, on mitmed loomaliigid pälvinud paljude inimeste silmis negatiivse kuvandi, millega sageli kaasneb ka hirm ja varjatud või avalik vaenamine.

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaatamata selgele teadmisele, et nii võsapuugi levitatav borrelioos kui ka rebase levitatavad paelussid on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud. Ka rahulik majaämblik koridorinurgas on selgelt efektiivsem ja tervisesõbralikum kärbsetõrjuja kui liimpaber ja putukamürk.

Omistades mõningatele eluvormidele negatiivse ja hirmsa kuvandi, on inimesel oma elu keerdkäikudest justkui kergem läbi tulla ja meedial lihtsam end müüa. Nii peavadki meie mitmed ühe-kahe-nelja-kuue-kaheksajalgsed naabrid lisaks oma elukäigus ette tulevatele võitlustele tajuma ka inimese vaenamist. Seda vaatamata tõsiasjale, et inimlooma poolt tahtlikult tekitatud vigastuste, haiguste või õnnetuste läbi hukkub Eestis aastas sadu kordi rohkem kaaskodanikke kui kärbseseente, rästikute, puukide, ämblike, vareste, huntide ja veel paljude teiste „hirmsate” elusorganismidega kohtumise tulemusel.

Looduses ei ole häid ja halbu, ilusaid ja inetuid, kasulikke ja kahjulikke liike. Kõik need hinnangud eksisteerivad inimese teadvuses ning on seal kergesti manipuleeritavad. Kuidas kõrvuti edasi elada nii, et vältida teenimatut vaenu ja viha ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

Hoitakse ja mõistetakse tuttavat

Inimese ja looduse vaheliste suhete korraldamisel on alati võtmetähtsus looduse tundmisel. Igakülgne loodusharidus, alates kodust, süvenedes koolis ja jätkudes hiljem läbi elu, tutvustab ja lähendab loodust. Hoida ja mõista saab vaid seda, keda tuntakse. Võõras tekitab alati võõristust. Oluline on nii võimalikult paljude üksikvormide tundmine kui ka looduses toimuva süsteemne nägemus. Siis ei ole enam omade hoidmise ja võõra pelgamise vahel ületamatut kuristikku ja hirmu suured silmad muutuvad huvilisel uurivaks pilguks. Loojangujärgsest metsast kostva hirmsa röökimise põhjustajaks osutub hommikul heinamaal sööv imeliste sarvedega hirvepull.

Kõrvuti teadliku loodusõppega lähendab ja normaliseerib inimese-looduse suhteid igakülgne ja -päevane loodusega suhtlemine ja loodusharrastus. Selle põhimõtte edukuse näide on sajandeid püsinud jätkusuutliku maarahva igapäevatarkused ja oskused. Loodusega arvestati ja võideldi, loodust kasutati oma tarbeks ära ja temast otsiti tuge.

Loomulikult ei saa me tänapäeval eeldada suure osa inimeste tagasipöördumist looduse keskele igapäevase maaelu juurde. Kuid erinevate harrastuste (fotograafia, sportimine, seenelkäik jne), elukoha ja -stiili teadliku kujundamise kaudu taastub või säilib ka normaalne arusaam looduses toimuva fenoloogiast, sealsetest eluvormidest ja nähtustest, millega peab arvestama. Juba see, kui igal kevadel oodatakse südamepõksumisega esimest pilkudevahetust suvekodu aianurga kompostihunnikul end soojendava nastikuga, on suur samm metsaliste poole. Naaber saab tuttavamaks ning ta ei tundugi enam nii erinev ja hirmutav.

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaatamata selgele teadmisele, et nii võsapuugi levitatav borrelioos kui ka rebase levitatavad paelussid on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud.

Lisaks sagedasele looduses viibimisele lähendab inimese ja looduse vahelisi suhteid ning üksteisemõistmist otsene eluslooduse majandamine. Veel väga suur osa meie sissetulekutest on otseselt loodusega seotud. Kõigi ökosüsteemi teenuste tarbimisel, alates metsamajandusest ja lõpetades puhkuse, marjakorjamise või ilu jäädvustamisega, suheldakse loodusega ja märgistatakse nähtamatu piir. Regulaarse ja otsese (sageli majandusliku) suhte käigus õpitakse üksteist paremini tundma. Virtuaalset ja umbisikulist võõristust, kartust või koguni hirmu asendab vastastikune otsene tutvus ja austus.

Looduses majandaja arvestab üha enam loodusega ning looduslikud liigid võtavad omakorda arvesse inimese antud signaale ja piirimärke. Metsas ja looduses rändaja liigub turvalistel radadel ja vaatab hoolikalt ette, kuhu astub või puhkekoha valib. Puugirohketes kohtades liikudes võiks kanda pikki heledaid riideid ja õhtul oma kehapinna üle kontrollida. Võõrastel radadel tasub alati kanda korralikke jalavarje. Roomajad hoiavad eemale õuealast, kui keegi teine seal sageli ringi trambib, ning puugid ei saa hästi levida aladel, kus võsa on raiutud ja hein niidetud.

Tavaline võib kaduda, võõras muutub omaks

Looduses ei püsi miski paigal, seal toimuvad pidevad muutused. Sadakond aastat tagasi oli põder Eestis väga haruldane loom, metssiga ja hirv puudusid meie metsades hoopis. Metsamehed pelgasid siis tõsiselt, et põdra arvukuse kasv üle paarisaja isendi hävitab Eesti metsad. Sõraliste suured arvukuse kõikumised on ajaloos olnud tingitud nii kliima kõikumisest, suurkiskjate rohkusest kui küttimissurvest. Erinevalt Põhjamaadest ei ole Eestis kunagi suurkiskjad (hunt, pruunkaru, ilves) loodusest täiesti hävitatud.

Seetõttu on ka meie karjakasvatajatel ja jahimeestel püsinud oskused ja traditsioonid elada ning majandada kõrvuti nende võimsate ja saladuslike loomadega. Skandinaavias ja Soomes on hundi vahepealne hävitamine ja viimastel aastakümnetel toimunud tagasitulek põhjustanud elanikkonnas põhjendamatut viha ja hirmu.

Eesti looduses toimuvad jätkuvalt muutused, mida on kasulik tunda. Veel pool sajandit tagasi eksootiline kobras on nüüd levinud üle kogu maa. Ka loodusteadlaste jaoks ootamatult meile ilmunud šaakal on tulnud, et jääda. Mõistlik on võõra liigiga tuttavaks saada ja tema naabrusega kohaneda. Hirm või viha ei aita meid nendes tegevustes eriti kaasa.

Tervikliku ja mitmekesise looduse keskel oleme ka ise terved ja rikkad. Et meie suhteid tasakaalukalt ja mõistlikult hoida, on tark loodust tunda ja temaga arvestada. Siis tundub loodus meile jätkuvalt vaid hirmus ilus.