Paranenud roolijoodik „teisel päeval” enam rooli ei lähe
Pidin rehabilitatsiooniprogrammi läbi teinud mehega kohtuma ühes kaunis Eesti linnas, et vestelda sellest, miks inimesed alkoholi mõju all rooli istuvad ning kas trahvimise asemel on rääkimine ja asja arutamine parem lahendus. Siis aga selgus, et vestluskaaslane ei saa linna tulla.
Päev varem oli olnud väike pidu. Lõunane aeg oli küll juba möödas, kuid anonüümsust palunud mees ütles kindlalt, et ta isegi ei mõtle sellele, et võiks sõita. Õhtu eel tõi sõber ta siiski linna ära ja saime rääkida.
Kui ma nimetan teid artiklis endiseks roolijoodikuks, kas see solvab teid?
Mis seal ikka. Patt oli ja tegu on tehtud. Aga kui vaadata statistikat, siis Eestis on purjus peaga sõitmist ikka väga palju. Tekib küsimus, mis Eestis üldse toimub.
Kas te mäletate esimest korda, kui napsuse peaga sai rooli istutud?
Mina olin 100% kindel, et ma olen kaine, ja mu enda alkomeeter näitas ka nulli. Seega ma isegi ei teadnud, et võivad olla veel mingid jääknähud, ja istusin rooli. Ka varem pole mul sellega probleeme olnud.
Ma käisin sünnipäeval. Sai võetud ja hommikul sai kohvi joodud. Kõik tundus korras olevat. Olime kuuekesi ja jõime kolm liitrit viina. Kui palju keegi jõi, keegi ei tea. Sõitmise ja joomise vahel võis olla ikka vähemalt kümme tundi.
Pärast kursusel ka küsiti, kas ma jõin siis rohkem kui teised. Aga no vaevalt. Joodud alkoholi koguse ja minu kehakaalu järgi arvutades oleks pidanud sõitmise ajaks kõik korras olema.
Kui politsei mind kinni pidas, oli üllatus suur. Puhusin välja 0,92 promilli. See on nii mulle kui ka teistele õpetuseks, et tavakasutuses olevaid taatlemata alkomeetreid ei tasu usaldada.
Kuidas nad suutsid kursusel inimesi teisiti mõtlema panna?
Vaatasime pilte, lugesime kirjandust jne. Toodi näiteid olukordadest, kus kaine juht oleks saanud õnnetuse ära hoida. Uudistest lihtsalt vaatad neid asju ja pilt jookseb silme eest läbi, aga siis sa ei mõtle. Kui töövihik on käes, siis hakkad mõtlema. Ei ole nii, et pole midagi, äkki ei juhtu. Targem on mitte rooli minna.
Miks te otsustasite sellele kursusele minna?
Mulle tuli politseist kõne ja öeldi, et otsus on selline, et peaksin neljal laupäeval kursustele minema. Ma ütlesin, et käin välismaal tööl ja see ei sobi. Selle peale öeldi, et saadki siis varakult lennupiletid ära osta. Minu jaoks oli selline võimalus väga üllatav. Ma vaatasin, et mis kuradi paber see nüüd on.
Aga nüüd on mul väga hea meel, et politsei andis sellise võimaluse, muidu oleks trahv olnud ligi 800 eurot. Lennupileteid oli lõpuks isegi odavam maksta.
Mis olid kõige olulisemad asjad, mis teile kursuse ajal selgeks said?
Sellega tahetakse inimesi lihtsalt korrale kutsuda ja see pole kohustuslik. Sa saad kursusega justkui uue võimaluse.
Sellised kursused on väga vajalikud ja neid võiks ju isegi rohkem teha ja inimestele infot anda. Pärast kursuste läbimist ei istu ma enam teisel päeval pärast pidu üldse rooli. Pole mõtet. Keegi tuleb järele.
See muutis ikka päris palju. Enam isegi ei räägita autoga sõites telefoniga. Saadakse ikka aru, et roolis olemine on väga tähtis asi. Ka telefoniga rääkimine tõmbab tähelepanu eemale.
Nad õpetavad näiteks kehakaalu järgi promille arvutama ja mõistma, kui kiiresti alkohol verest välja läheb. Inimene hakkab ikka selle peale mõtlema. Mina paneksin just koolitustele rohkem rõhku.
Kas teil on ka varasemast kogemusi joobes juhtimisega, näiteid sõpruskonnast?
Ikka on. Üks lähedane inimene on selle pärast kaks aastat jala käinud. Pidi tegema pärast uued eksamid ja kõik jutud. Ma arvan, et Eestis pole kedagi, kes ei tea kedagi, kes oleks purjus peaga sõitnud. Kõik on noored olnud ja eks see elu on igasuguseid asju ette toonud.
Kas see on tavapärane asi ja ei mõeldagi, et teen midagi valesti?
Sel hetkel ei mõtle sa selle peale. Järgmisel päeval on aga mõte palju hullem: oli seda siis vaja! Kui võetakse, siis veri vemmeldab ja tekib mõte, et äkki ei juhtu midagi.
Kas rohkem kardetakse õnnetust või politseid?
Kardetakse rohkem politseid, meil on ju trahvid ka nii rõvedad. Purjus peaga ei mõelda õnnetuse peale. Kui sõidad auto ja enda sodiks, on veel üks asi. Kui peaks juhtuma, et keegi teine saab viga – see kripeldab terve elu ja targem on üldse mitte riskida.
Teie enam pärast joomist rooli ei lähe?
Sellepärast ma täna ju sõbraga linna tulingi. Mina? Ei enam.
Ma ei saa öelda, et olen olnud tõbras, aga aprilli viimastel päevadel tegin midagi sellist, kus ma ise ei teadnudki, et üldse midagi valesti teen. Olen Tallinna-
Tartu maanteed alati autoga sõitnud ja teanud, et Põltsamaa ristis võib sõita 70-ga. Sõitsingi siis seal rahulikult 70-ga ja minu suureks imestuseks sain peagi kirja, mis ütles, et olin 50 alas sõitnud 72 km/h.
See on ka teistele õppetund, et kui sa arvad, et tead reegleid ammusest ajast, siis võid tegelikult eksida. Ega midagi, maksin oma 66 eurot trahvi ära ja nüüd sõidan seal juba 50-ga.
Mina ise liikluses väga ei ärritu, kuid see ajab küll vihaseks, kui ma näen hulle, kes ei näita suunatuld. Püüan autos head muusikat kuulata ja mitte ärrituda. Karjuda pole nagunii mõtet ja näppu ma ka muidugi ei näita. Olen aga helistanud politseisse, kui nägin linnas ühte autot ligi 100 km/h minust mööda sõitmas. 1
