KRISTINA KALLAS: MISA-l on viimane aeg hakata tegelema lõimimisega ja kärpida bürokraatiat
Eestlastele see üsna enesekindel Lääne diplomaat ei sümpatiseerinud sugugi. Venekeelne elanikkond aga pani tema peale ehk liigagi suuri lootusi.
Kui Eestist sai 1997. aastal Euroopa Liidu kandidaatriik, võttis euroliit OSCE retoorika üle ja hakkas nõudma Eestilt integratsiooni. Tegelikult rääkisid integratsiooni vajadusest juba mõnda aega üsna valjuhäälselt ka Eesti sotsiaalteadlased eesotsas Marju Lauristini, Mati Heidmetsa ja teistega. Kuid luges siiski see, mida ütles Euroopa Liit. Nii sündiski 1998. aastal esimene integratsioonistrateegia dokument ja Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus ehk tänane MISA.
Integratsiooni algusaastad olid väga energilised. Suur osa välisrahastusest, mis oli mõeldud sotsiaalküsimuste lahendamisele, voolas integratsiooniprotsessi toetamiseks. Euroopa Liidu PHARE programmi, Avatud Eesti Fondi ja välisriikide saatkondade toel hakati õpetama eesti keelt, Kanada abiga lükati käima keelekümblusprogramm.
Eestis käisid aastas mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased ja eksperdid arutlemas Eesti lõimumise perspektiivide ja lahenduste üle. Eesti (ja ka Läti) venekeelse vähemuse lõimumisprobleemidest kirjutati välismaal kümneid raamatuid. Üsna jõuliselt hakati kujundama ühiskonna hoiakuid integratsiooni suhtes. Me kõik mäletame kampaaniaid paljudest toredatest inimestest Eestis - “Kas sa Peetrit ja Vladimirit tunned?” ja eesti keele õppimist propageerivat kampaaniat kinniõmmeldud suudega.
See oli sihtasutuse toonane kõrgaeg, kui riik juhtis sihtasutuse kaudu lõimumise suhtes hoiakute kujunemist. Paljud Eesti elanikud teadsid, mis on MISA ja miks ta on olemas.
Liigne fookus euroraha jaotamisele
Euroopa Liiduga liitumise järel tekkis majanduskasvu joovastus, kõigil näis minevat ühtmoodi hästi ja lõimumismure unustati ära. 2007. aasta pronksiöö ehmatusele järgnes vastupidiselt ootustele lõimumise veelgi suurem unustusse langemine.
Euroopa Liidu struktuuritoetuste tulekuga hägustus sihtasutuse hing ja mõte. Nii palju energiat läks sellele, et iga Euroopa maksumaksja sent oleks õigesti ja korrektselt ära kasutatud, et enam ei jäänud ruumi unistamiseks ja suurte plaanide seadmiseks. Sihtasutus muutus pelgalt rakendusüksuseks, integratsiooni juhtivast asutusest rahajagamise asutuseks.
Teadupärast raha omavaid ja oma tahte järgi jagavaid pankasid ning pankureid ei armasta keegi. Nii juhtus ka MISA-ga. Tahtes olla meelepärane raha omanikele (Euroopa Komisjon) ja järelevalvajatele (rahandusministeerium) kaotas sihtasutus kontakti inimeste ning organisatsioonidega, kes lõimumisprotsessis osalevad.
MISA muutus raha vahendajaks, kuid mitte selle üle otsustajaks, kuhu ja milleks seda raha oleks vaja kasutada. Organisatsioonis vähenes valdkondlik ekspertiis ja rahvusvaheline koostöövõrgustik.
Need inimesed ja organisatsioonid, kes Eestis lõimumisküsimustega tegelevad, said MISA-ga koostööd tehes rääkida vaid, kuidas ühte või teist senti tohib kasutada, kuid mitte sellest, milline oleks kõige targem viis seda senti kasutada.
Samal ajal ei tekkinud lõimumise valdkondlikku ekspertiisi ka kuhugi mujale, sest rahvastikuministri büroo, kus see lühiajaliselt Urve Palo ministriks oleku ajal tekkima hakkas, saadeti 2009. aastal laiali.
Ja nii ongi välja kujunenud olukord, kus teadlased ja eksperdid uurivad lõimumist ning kirjutavad sellest (valdavalt inglise keeles ja välismaisele auditooriumile), kuid Eestis puudub organisatsioon, kes kujundaks riigi positsioone lõimumises.
Kasvav bürokraatia
Lõimumisstrateegia luuakse bürokraatlike protseduuride baasil, kasutades küll välist ekspertiisi, kuid see meenutab rohkem exceli tabeli koostamist kui lõimumisprotsessi sisulist juhtimist. MISA-st on aga kujunenud bürokraatiamasin, mis peab üha rohkem tegelema oma eksistentsi õigustamisega. Kultuuriministeeriumi poolt äsja läbiviidud audit sõnastas karmilt, aga õiglaselt MISA-ga seotud mure: põhikirjaliste eesmärkidega sisuliselt (enam) ei tegeleta, kogu aur läheb paljuski ebaefektiivsete bürokraatlike protseduuride korraldamisele.
Näitena võiks tuua sel aastal palju paksu pahandust tekitanud tasuta eesti keele kursused täiskasvanutele. MISA võttis endale raha jagaja rolli, eeldades (valesti), et ülejäänud töö, nii eesti keele õpetamise üleriigilise korralduse sihtrühma vajadustest lähtuvalt kui ka eesti keele õpetamise kohapeal, korraldavad keelefirmad.
Tegelikult oskavad keelefirmad küll õpetada keelt, kuid nad ei pea oskama luua üleriigilist järjepidevat ja kvaliteetset eesti keele õppe süsteemi. See terviksüsteem, mis toimiks lähtuvalt kohapealsetest vajadustest, omaks järjepidevust, lähtuks maailma heast praktikast võõrkeele õpetamisel täiskasvanutele, tuleb kujundada MISA-l.
Vajadus riiklikult toetada ühiskondlikku lõimumisprotsessi eri keeleliste ja usuliste rühmade vahel ei ole kuskile kadunud ega kao. MISA peab leidma endale uue hingamise ning juhatuse ja uue nõukogu koostöös on see tee ette võetud. Õppetunde on mitmeid nii elus enesest kui värskest auditist, mille põhjal pööre oma eksistentsis teha.
Viimane, 2015. aasta integratsiooni monitooring näitas, et kuigi lõimumiprotsess kulgeb positiivses trendis, eriti noorte põlvkonnas, on siiski mitmeid murekohti – klaaslae efekt venekeelsete puhul tööturul, venekeelse elanikkonna väiksem usaldus Riigikogu, presidendi ja valitsuse suhtes ning eestlastest enamuse vähene valmisolek jagada poliitilist võimu riigis venekeelse elanikkonnaga.
Senini on lahendamata kodakondsuse küsimus ja eesti keele oskuse parandamine venekeelse elanikkonna hulgas. Sotsiaalteadlaste roll on välja tuua ja analüüsida valupunktid, riigi ülesanne on leida lahendused ja need ka ellu viia.
Ja siin ongi MISA roll – olla kompetentsikeskus, kus kujundatakse teadmine sellest, kuidas peab lahendama lõimumise valupunkte ja siis ka need lahendused ellu viima. Sihtasutus ei pea seda tegema üksi, vaid tihedas koostöös Eesti organisatsioonidega, nii ülikoolide kui ka kodanikeühendustega, aga ka rahvusvahelises koostöös, ammutades teadmisi, kogemusi ja häid praktikaid kogu maailmast.
Kas MISA võiks minna Narva?
Integratsiooni monitooring tõi välja veel ühe tõsise murekoha – Ida-Virumaa üha halveneva sotsiaalmajandusliku ja keelelise olukorra. Maakonnal on tõsised märgid getostumisest, sest sealt lahkuvad kõrgemalt haritud ja eesti keelt oskavad inimesed (sealhulgas ka eesti keele ära õppinud venekeelsed inimesed), kuna piirkonnas ei anna eesti keele oskus tööturul lisatulu. Teisisõnu, idavirulased integreeruvad, kuid teevad seda mujal Eestis, valdavalt Tallinnas ja Tartus.
Sellest tulenevalt on väga oluline järgneva kümnekonna aasta jooksul pöörata eritähelepanu lõimumises just Ida-Virumaale. Ühelt poolt on vaja toetada sotsiaalmajandusliku olukorra paranemist, teisalt aga kultuurikeskkonna arengut ja suuremat sidusust muu Eestiga.
Oluline on eestikeelsete töökohtade loomise toetamine, eriti Narva ja Sillamäe piirkonda. See looks võimaluse eesti keelt hästi oskavatele narvakatele ja sillamäelastele jääda oma kodulinna ning teha huvitavat ja kasutoovat tööd oma kodukohas. Üheks töökohtade loojaks on riik ja seega on tervitatav riigi plaan Ida-Virumaale riigiasutusi ümber paigutada.
Vajame diskussiooni ka MISA enda võimalikust paiknemisest Narvas. Lisaks sellele, et sihtasutus loob narvalastele head eestikeelsed töökohad, on ta ka lähemal oma peamisele sihtrühmale ja koostööpartneritele, aga ka tervele Narva kogukonnale, kelle jaoks lõimumise teemad on jätkuvalt ühed kõige aktuaalsemad.
Rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Eesti lõimumismurele on kahel viimasel aastal peaaegu eksklusiivselt keskendunud vaid Narvale. Sihtasutuse kohalolek loob võimalused uueks rahvusvaheliseks koostööks ja debatiks, mis toetab tugevasti Eesti lõimumispüüdlusi. Selleks aga peab esmalt muutuma MISA ise, võtma selge rolli ja vastutuse ning mõtestades uuesti meie võimalused ja vajadused lõimumisvaldkonnas tervikuna.
