„Tegelikult ka?” imestab maantee ääres kiirust mõõtnud liikluspolitseinik Lenno Ziukman ja hüppab mootorrattale. Vilkurid lähevad tööle, kuid kurvilisel teel liikuv auto ei peatu. Kui Ziukman oma politseivärvides Kawasakiga lõpuks auto kõrvale jõuab, märkab juht teda ilmselt esimest korda ja peatub.

Roolis istuval mehel puudub juhiluba ja ta on joobnud. „140 kilomeetrit tunnis?” imestab ta. „Ma sõitsin ju 90-ga.” Ziukman viskab pilgu tee äärde seisma jäetud autole, piilub siis aknast spidomeetri poole ja annab segadusele kiire lahenduse. Spidomeeter võis tõesti näidata arvu 90, kuid see näitab Ameerika tava kohaselt miile, mitte kilomeetreid tunnis.

Ziukman hoidub hea meelega trahvide kirjutamisest, kuid on rikkumisi, kus noomiva sõnaga piirduda ei saa.
„Siis oli küll hea meel, et selle kirstu pidama sain,” meenutab Ziukman nüüd Põlvast Värska poole viiva maantee ääres töökohustusi täites. Need on motiveerivad lood, mis aitavad rasket tööd edasi teha. „Karistuse oli ta nagunii ära teeninud, aga olulisem on see, et suutsime potentsiaalse õnnetuse ära hoida,” ütleb Ziukman.

Surub emotsioonid maha

Purjus juhid ja kiiruseületamine on kaks probleemi, millega liikluspolitseinikel üle kogu Eesti tuleb kokku puutuda, ning erand pole ka Põlva maakond. Kõige ohtlikumad olukorrad juhtuvad liikluses just alkoholi tõttu. Põlva politseijaoskonna liikluspolitseinik on pidanud osalema ka ligi 60 kilomeetrit kestnud tagaajamises, kus auto peatamiseks tuli kasutada teenistusrelva ja tulistada põgeneva auto rehvidesse. Juht oli purjus.

Ziukmani politseinikukarjääri esimene kokkupuude hukkunutega on tal selgelt meeles. Nagu selliste lugude puhul tavapärane, oli ka selle avarii põhjus joobnud juht. Ziukman tõdeb, et tavainimesed ei saa aru, kuidas seda tööd teha saab. See jätab kalgi mulje, kuid emotsioonid tuleb lihtsalt alla suruda ja tööd professionaalselt teha, ütleb ta.

Tööpäeva nauditavam pool algab siis, kui luukered saab motojakiga katta.

Need on liikluspolitseinike jaoks tavapärased lood, kuid tavaline tööpäev möödub Põlva politseijaoskonna liikluspolitseinikul palju rahulikumalt. Tegelikult kulubki osa päeva kontoris paberitööd tehes.

Mootorratturi püksid on tal siiski pidevalt jalas ja neid hoiavad üleval luukerekestega traksid. Tööpäeva nauditavam pool algab aga siis, kui luukered saab motojakiga katta ja mootorrattaga maanteele minna.

Keskmisel päeval koguneb paar rikkumist, kuid heal juhul tuleb ette ka nullipäevi. Rikkumistevabadel tööpäevadel on ainult üks viga – tunnid venivad väga pikaks.

Nüüdseks kümme aastat politseis töötanud Ziukmani on raske üllatada. Enamasti öeldakse, et lihtsalt oli vaja sõita, ning joobe õigustamiseks on ka ikka ja jälle sama jutt. „Kaks õlut,” naerab Ziukman.

Kahe tunni jooksul peatab Ziukman kiiruse ületamise tõttu neli autot ja ühel juhul tuleb alustada ka väärteomenetlust. Ka selle suudab ta naeratusega välja kuulutada.

Järsku vajutab ta kaamera mootorratta külge monteeritud hoidjasse, tõmbab kiivri pähe ja hüppab ratta selga. Just mööda sõitnud auto kaldub ühte teeserva ja tõmbab end siis järsu liigutusega tagasi. Sinine vilkur tuleb taas tööle panna. Ziukmani sõnul võib vähemalt 90% kindlusega väita, et sellise manöövri taga on purjus autojuht. Sel korral on aga tegemist erandiga: noor ema ulatab sõidu ajal midagi oma lapsele ja kaotab sõidurajal toimuva üle hetkeks kontrolli. See lõppeb ehmatusega ja politseiniku noomitusega.

Ziukman on selle koolkonna politseinik, kes usub, et kergema rikkumise korral aitab vestlus inimest paremini korrale kutsuda. Esmane eesmärk on ju inimesi aidata ja maanteed võimalikult ohutuks teha. Terav õiglustunne ja soov inimesi aidata on teda alati saatnud. Mootorratta seljas saab ta seda ka teha.

Terav õiglustunne ja soov inimesi aidata on teda alati saatnud. Mootorratta seljas saab ta seda ka teha.

„Vaata, see väike poiss, kes tahtis politseinikuks saada… Ta tahtiski just liikluspolitseinikuks – ja näed, saingi. Uskumatu!”, „Ma mäletan, et telerist tuli politseikooli reklaam ja isa ütles, et see on õige asi.” Ziukman mäletab pisut ka reklaamklipi sisu. Või vähemalt seda, et üks peategelasi oli politsei kunagine teenistusauto Mazda 626, mis pikki aastaid oli eestlaste jaoks politsei sümbol.

Nendest Mazdadest on politsei nüüdseks suutnud lahti saada, kuid kihutajaid ja roolijoodikuid leidub endiselt.

Uus roheline vaenlane

Liikluses on purjus juhtide leidmine paraku tavapärane ja ka Põlvamaal korraldatud puhumisreididel leidub alati mõni patustanud autojuht. Lenno Ziukmani sõnul on uue probleemina lisandunud narkojoove, mis just sel aastal on Põlvamaal levima hakanud. Millegipärast arvavad narkootilisi aineid pruukinud inimesed, et politsei ei oska narkojoovet kindlaks teha. Oma osa sellest enesekindlusest võib muidugi tulla ka tarvitatud ainest.

Reaalsus on aga teine: narkojoove tuvastatakse ja tarvitajad saavad karistuse. Ziukmani kogemuste põhjal on enne rooli istumist tarvitatud peamiselt kanepit.

Merle Jääger: punnid peast, kui tahate ellu jääda!

Enda kohta kohe ei meenugi, millal ma liikluses tõbras olin. Küll aga oli paar aastat tagasi poe parklas juhtum, mis kõvasti ehmatas. Hakkasime parkimisplatsilt välja sõitma ja meie ees sõitis üks noor jalgrattur, punnid (kõrvaklapid – H.K) kõrvas, ja vasaku käega veel sõi ka. Korraks läks ratas tasakaalust välja ja see oli väga napp, et me talle otsa ei sõitnud. Ta ei pannud ise midagi tähele, sest ta ei kuulnud oma punnidega kuraditki.

Ma vaatan, et inimestel on kogu aeg punnid peas. Ja osa jalutab ka ülekäigurajale nii, et silmad on telefonis kinni. Punnid kõrvast välja, kallid noored inimesed, kui te tahate ellu jääda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid