Matemaatika pluss kirg võrdub sellega, kes sa oled

„Igapäevase nõiakunsti” kohta võib julgelt öelda, et selles raamatus on pea kõikide tegude taga armastus.

„Üle kahesaja aasta on Owensite naiste süüks pandud kõike, mis linnas viltu on läinud.” Nii et sellest on juba omajagu aega, kui Owensite esiema Ameerika väikelinna Magnoolia tänavale kolis. Ta tuli sinna, pisitilluke tütar süles ja palkas kaksteist puuseppa maja ehitama. Ta jooksis mööda välju ja tänavaid nii kiiresti, et teda süüdistati lendamises nagu nõidu ikka. See on maja, kus pole ühtegi kella ega peeglit, kõikidel ustel on kolm lukku ja selle ükski puitosa ei vaja iial poleerimist. Maja ümber on aed, kus kasvavad taimed, millega saab korda saata häid ja halbu tegusid.

Raamatu alguse ajaks elavad selles võluaiaga majas kaks alati musta riietuvat tädi, kes tunduvad nii vanad kui öö ja päev kokku, ning kaks väikest tüdrukut, kellel on täpselt üks aasta ja üks kuu vanusevahet. Need on Sally ja Gillian, orvukesed, kelle vanemad oma teistel mesinädalatel õnnetult surma said.

Kaks väikest tüdrukut on erinevad kui öö ja päev, aga nad hoiavad kokku nagu kaksikud. Nõiapere liikmetena ei ole neil sõpru, nii et oma väikses maailmas on nad teineteisele maailma lõpp ja algus. Vanem õde Sally on hea ja tubli tüdruku kehastus. Ehkki tema oli see, kes pärast vanemate surma tädidele helistas ja nende elu paika pani, teadvustab Sally, et tädid ei pea nende eest hoolitsema ja nii proovib ta kogu aeg endast kõik anda, et kellelgi talle midagi ette heita ei oleks. Sally tahab olla nii tubli ja tavaline kui vähegi võimalik. Seevastu Gillian on laisk, armastab kaua magada ega hooli vähimatki koristamisest ega mingisugusest pingutamisest. Ta võib isegi koid ära petta, nii et need teda padjaks peavad ja tema riietesse auke närivad.

Selle mikromaailma liikumapanev jõud on armastus. Tädide pealtnäha igavad päevad saavad hoo sisse õhtuse hämara ajal. Siis koputavad ustele naised, kelle südamed on armastusest pingul või lõhki rebitud – kuidas kellelgi. Neid armastavate südamete lugusid kuulates Sally ja Gillian suureks saavadki. Gillian on armastuse kehastus, kuid Sally ei taha sellest midagi kuulda.

Armastusega ununeb kõik

„Igapäevase nõiakunsti” kohta võib julgelt öelda, et selles raamatus on pea kõikide tegude taga armastus. Olgu see õdedevaheline armastus, mida siin kujutatakse mitme põlvkonna ja ikka vastanduse kaudu, või mehe ja naise vaheline armastus – see tõeline armastus, mille leidmisest inimesed laias laastus ikka unistavad. Seda kujutatakse romaanis mitmest küljest, unustamata ka kehalist ja sensuaalset poolt. Kui ikka armastus peale langeb, unustab inimene kõik muu ja on kõigeks valmis, ka tuvisüdamesse nõelte torkamiseks.

Kui Sally üritab iga hinna eest tavalist joont hoida ja oma tütreid korralikeks ja tavalisteks inimesteks kasvatada, siis Gillian saadab oma elu mööda armastuse kannul ringi tuisates. Lõpuks satub ta vägivaldse suhte keerisesse ning Hoffman joonistab suurepäraselt ja väheste vahenditega võrdluse võrdsete osapoolte armastuse ja vägivaldse sõltuvussuhte vahel. See on pärast õesuhete kujutamist romaani kõige olulisem liin ja keskne käivitav jõud. Nimetagem veel ära, et ka Sally tütardel, Antonial ja Kyliel on väga oluline roll mängida – ja ongi koos kolm paari õdesid.

Nõiakunsti mahub raamatu igale leheküljele nii ohtralt, et see võib ka kõige paadunuma realisti maailma asjades kahtlema panna.

Igapäevast nõiakunsti mahub raamatu igale leheküljele nii ohtralt, et see võib ka kõige paadunuma realisti maailma asjades kahtlema panna. Nõiakunsti ilminguid, olgu need head või halvad, leiab tõesti igast päevast. Näiteks kas kellelgi on vahel juhtunud, et või iga jumala ilma ja temperatuuriga kogu aeg üles sulab? Pole midagi lihtsamat – teie majapidamises on keegi meeletult armunud. Selle ees annab võigi alla.

Kui Alice Hoffmani romaan ilmus 1995. aastal, siis 1998. aastal linastus samanimeline film, mida telekanalid senimaani näitavad. Mis viga näidata filmi, kus peaosades on Sandra Bullock ja Nicole Kidman. Raamat ja film on omajagu erinevad ning filmisõpradel on kindlasti huvitav teada saada, kuidas kirjanik enda välja mõeldud maailmas toimetab.

Alice Hoffman on Ameerika Ühendriikides väga tuntud kirjanik, täiskasvanutele on ta seni kirjutanud 25 romaani. Üks tema romaan, „Here on Earth” ehk „Siin maa peal”, on Emily Brontë „Vihurimäe” ümbertöötlus. Nii et Hoffman sobib aegumatute armastuslugude sarja nagu valatult.

Autorist

* 1952. aastal sündinud Alice Hoffman kirjutas oma esimese romaani 21-aastaselt. See avaldati 1977. aastal.

* Kirjaniku esimene töökoht oli kirjastuses Doubleday, mis hiljem andis välja kaks tema romaani.

* Oma võitlusest rinnavähiga kirjutas Hoffman raamatu „Survival Lessons” ehk „Ellujäämise õppetunnid”.

* Hoffmani reegel: Kirjuta palju ja kirjuta kiiresti.

* Hoffmani nõuanne: Mõtle, kellele sa oma töö lugeda annad. Kõiki inimesi ei saa usaldada. Otsusta, keda usaldada. Kõigepealt usalda iseennast.

Raamat homsest saadaval koos LP-ga vaid nädal aega! Vaata lisa: www.lpraamat.ee