Jüri Saar Reformierakonna sõrmkübaramängust: Siim Kallase võiduks on vaja Keskerakonna hääli, mis aga tähendaks ka uut valitsust
Lihtsameelne, kes usaldab, mida tema silm näeb, läheb hasarti ja pannakse tegema valesid otsuseid selle kohta, millise sõrmkübara all asub parajasti kuulike. Valeotsuse eest tuleb tal taskut kergendada, õige koha äraarvamisel saab preemiat, kuid üldreeglina võidab kuulikeste liigutaja kui professionaal alati mängijalt (amatöörilt) raha.
Reformierakonna teadlik soovimatus nimetada oma kandidaati sarnaneb järjest enam sõrmkübaramängu taktikale. Teised erakonnad ja laiem publik on pandud ära mõistatama, millise „sõrmkübara alla satub lõpuks kuulike“. Kas tema „nimi“ on S.K., M.K. , keegi kolmas koduerakonnast (nt U.P.) või hoopis E.N. teisest erakonnast. Kõikide poolt räägivad igal juhul kaalukad argumendid.
Probleem algab sellest, et Reformierakond ei saa nimetada enda konkreetset eelistust, sest kõrvalejäänud kogeksid frustreerivat kaotusvalu, mis ohustab erakonna stabiilsust. Tuleks teha kuidagi nii, et võimalikult paljud erakonnas tunneksid ennast võitjatena. Just seda pidas silmas Euroopasse lähetatud ekspeaminister Ansip, kui soovitas mitte punnitada sel korral presidendiks ilmtingimata reformierakondlast. Tähendab vaja oleks leida mugav kandidaat väljastpoolt erakonda.
Lisaks tuleb võtta arvesse olulist protseduurilist omapära. Meie presidendi valimisseaduse „kiiksu“ tõttu on sellesse sisse kirjutatud sisuliselt kaks üksteisest sõltumatut teed lõpptulemuseni. Riigikogu liikmetelt vajaliku toetuse saamiseks (68 poolthäält) tuleb veenda iga riigikogulast kasvõi eraldi oma kandidaadi headuses. Valimiskogus tuleb aga hakkama saada hoopis suurema hulga individuaalsete tahetega, mis teeb manipulatsiooni keerukamaks.
Presidendi äravalimine Riigikogus oleks Reformierakonnale kindlam moodus kui selle minek „põllule“. Valmiskogu resultaat kujuneb raskemalt prognoositavaks ja ebakindlust varjavad Reformierakonna liidrid püüdlikult. Sirmi rollis on praeguse välisministri väidetav üldine populaarsus, mis mõneti vastab ka tegelikkusele. Seda aga, et valijamehed M.K. ülekaalukalt valima hakkavad, ei ole etteulatuvalt võimalik kuidagi usutavalt tõestada, mistõttu jäävadki alles valjuhäälsed tühiväited. Veelgi väiksemad on S.K. šansid valimiskogus valitud saada, kuna liiga palju ilma vastuseta küsimusi on üleval.
Tulenevalt eelöeldust tehakse esimene panus Reformierakonna poolt Riigikogus presidendi valimiseks S.K.-le. Kuid seda ainult siis, kui on üsna kindel temale antav toetus väljapoolt Reformierakonda 38 hääle näol. Just sellega praegu S.K. ja tema meeskond aktiivselt tegelevadki ilma et koduerakond S.K.-d avalikult toetaks. Nii pole vormiliselt vaipa tema jalge alt ära tõmmatud.
Juhul kui sellest viisist ei saa asja, minnakse sujuvalt üle erakonnavälise kandidaadi (E.N.) peale. M.K. boonuseks saab olema tulevane riigikogulase koht ja parteiline karjäär. E.N. ei hakkaks presidendina Reformierakonna tegemisi kuidagi segama, kuna on lihtsalt „mõnus mees“, mis on praktikas kontrollitud.
Paraku presidendi äravalimiseks Riigikogus on vaja kindlasti Keskerakonna toetust. Selle eest tuleb neile pakkuda mitte vähemat kui kohta valitsuskoalitsioonis, mille see erakond ilmselt rõõmuga vastu võtaks. Ohtu, et Keskerakond muutuks liiga tugevaks, Reformierakonna poolt vaadatuna enam pole. Niisuguse arengu tõenäosus muutub iga nädalaga, mil Keskerakonna juhtimises valitseb patiseis, üha väiksemaks. Keskerakonnaga sedavõrd suure läheduse tekkimisel on aga Reformierakonna probleemiks praeguse peaministri avalik lubadus mitte teha valitsust koos Savisaare juhitud Keskerakonnaga. Järelikult peaks uue koalitsiooni peaministril olema teistsugune nimi või Keskerakonnal uus juhtkond.
Seega ollakse tõepoolest silmitsi keeruliste poliittehnoloogiliste skeemidega, mis aga lõhnavad üsna ebameeldivalt. Nii tulevad käibele üha pöörasemad spekulatsioonid, millest mõni sisaldab lausa viit käiku. Samas on tähtis näha, kui väikene roll, sisuliselt statisti oma on jäetud praeguses protsessis teistele erakondadele. Ja seda sõltumata asjaolust, kas hetkel ollakse Reformierakonnaga ühes koalitsioonis või mitte. Ununeb, et presidendivalimistel on lõppresultaadi kõrval mitte vähem tähtis see viis, kuidas tulemuseni jõutakse. Sellest sõltub suures osas ka valitud presidendi legitiimsus, sõnaõigus ja võimekus erakondadega suhtlemisel, kokkuvõttes presidendi- institutsiooni tasakaalustav asend võimujoonises.
Kõik vagad soovid on võimalik nullida kasutades sõrmkübaramängu taktikat, mis töötab eriti efektiivselt Riigikogu tasemel. Sedasorti teed minnes tehakse tegelikult alt ka Riigikogu liikmeid. Sest sõrmkübaramängus ei tea „äraarvaja“ reeglina, et kuulike, mis paistab välja kõvast ja väärikast materjalist, on tegelikult vahtkummist. Osav liigutaja suudab selle kuju sõrmede abil muuta, nihutada ühe sõrmkübara alt teise alla mitte kuulikest silme ees laual veeretades, vaid vastavalt oma soovile. Nii et küsimus pole mitte kuulikeses vaid hoopis selle liigutajas, tema sõrmeosavuses ja silmamoondamise tehnikas.
Presidendivalimiste kontekstis ligineme täna üha enam olukorrani, kus Eestile parima presidendi leidmine järgnevateks aastateks taandub kõrvaliseks teemaks. Seda eelkõige, kui president valitakse Riigikogus ülaltoodud viisil.
Parima valiku tegemine Eesti jaoks, mitte tagatubade kokkulepe on ju tegelikult meie põhiseaduses sätestatud protseduuride mõte. Lõppkokkuvõttes peavad presidendi üle otsustama meie inimesed vastavalt oma tahtele. Ja sellele moodusele ligineb presidendi valimine valimiskogus enam kui Riigikogus.
