Lugejakiri: pimedus Türgi kohal
Teadlastel ja õppejõududel on keelatud riigist lahkuda, eeldades a priori, et nende hulgas on inimesi, kes vähemalt sisimas ei tarvitse heaks kiita Erdoğani poliitikat riigi islamiseerimiseks. Erdoğani isiklikul juhtimisel köetakse üles võimalike teisitimõtlejate vastast hüsteeriat, mille najal korraldatakse Erdoğani poliitika toetajate manifestatsioone, kus nõutakse repressioonide karmistamist kuni surmanuhtluse kehtestamiseni. Seniseid liitlasi ei usaldata (USA lennuväebaasi blokeerimine) ja veetakse neid esimesel võimalusel ninapidi (pagulaskriisi „malakaga” EL-i nina ees vehkimine, ISIS-e kaudne mahitamine). Kasutatakse poliitilisi väljapressimistaktikaid.
Seda kõike jälgides tabab äratundmine, et kusagil ajaloos oleme seda juba näinud: nimelt Stalini 1930. aastate NSVL-is. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Millega see NSVL-i rahvaste ja maailma jaoks lõppes, seda me teame.
Nüüd toimub see otse Euroopa külje all riigis, millega Euroopa liidrid veel kuu aega tagasi lootsid arendada ühistel väärtustel põhinevat integratsiooni. Erdoğan ja tema klikk tahavad Türgis aega tagasi keerata ja naasta saja aasta tagusesse Türki, nagu see oli enne Kemal Atatürki ilmalikke reforme.
Läänemaailm peab selgelt deklareerima, et meile ei ole see kõik vastuvõetav. Türanne on võimalik mõjutada ainult konkreetsete meetmete rakendamisega. Türann tuleb peatada enne, kui tema tegutsemise tagajärjed muutuvad pöördumatuteks.
Selleks tuleb EL-il ja USA-l kehtestada Türgile majandussanktsioonid, nagu need on kehtestatud Põhja-Koreale ja Süüriale ning olid varem kehtestatud Iraanile. Teiseks, Türgi tuleb välja arvata NATO-st kui riik, kelle sinna kuulumine destabiliseerib ühendust ja kelle poliitika ei sobi kokku NATO eesmärkidega. Rääkida seejuures mingist NATO lõunatiiva nõrgenemisest on demagoogia, piisab maakaardile pilgu heitmisest ja Iraani kui potentsiaalse vastase rolli märgatavast vähenemisest.