Psühhopaadid teatrilaval. Viimase hooaja kümme säravamat hullu

Psühhopaatide sage esinemine ei ole nüüdisaegse Eesti teatri ega üldse teatri eripära. Vastupidi, nende olemasolul põhineb suur osa maailmakultuurist.

Ilma psühhopaadita publiku ette tulla on nüüdisaja lavastajale suur ja põhjendamatu risk. See-eest psühhopaadi kasutamine on kindla peale minek. Juhul kui iseloomu haiguslik kõrvalekalle usutavalt välja ei tule, jääb publikule mulje, et tegelane peabki normaalne olema. Põhimõtteliselt sarnaneb see olukord ennast uputama minekuga. Kui upud, on eesmärk saavutatud. Kui mitte, võid alati väita, et käisid ainult suplemas. Arvuliselt psühhopaatidega üle pingutada ei maksa. Piisab ühest-kahest, sest ilma tavamõtlemist esindavate partneriteta ei pääseks eripära mõjule. Kunst peab olema elust tihendatum ja kontsentreeritum. See kehtib ka karakterite kohta: mida eredam, komplitseeritum ja konfliktsem, seda parem. Näiteks on Pearu „Tões ja õiguses” mõnevõrra suurem psühhopaat kui Andres ning see muudab tema kuju ka atraktiivsemaks ja huvitavamaks. Kuid lavapsühhopaatide eripära on tõsiasi, et nende loomiseks on tingimata vaja nii tugevat lavastajat kui ka tugevat näitlejat.