Merle Karusoo saunanaine armastab kõneleda
Erinevalt paljudest eelkäijatest jõudis tänavune Tammsaare romaani lavaline väljendus, Merle Karusoo “Saunaeide tõde ja õigus ehk Täisõiguseline inime”, Vargamäe rehealuses publiku ette suurema eelkumuta.
“Tõe ja õiguse” ainetel valminud järjekordse lavastuse reklaamiks on kammerlik plakat, millel käed ontlikult põlvedel istumas Vargamäe Sauna-Madis koos oma eidega – selle “vaga õiglase inimesega, kes peab rääkima, kui teistel suu vett täis”.
Lavastuse põhijoonis on lihtne. Saunatädi (Katrin Saukas) ootab oma Madist (Indrek Taalmaa) perest tagasi ja praeb nagu tulistel sütel. Kas saan tappa või ei saa? Olukord on täbar. Marit-Andrest tõrvav ning Jussile hauaski hagu andev pilkelaul ja kuulujutud on Kõrvenurgale ringi peale teinud ning Mäe Andrese kõrvu ulatunud.
Eespere saunatädil on kõiges oma kaalukas osa. Ta on surmkindel, et Jussi on kuuse otsa ajanud Mari ja Andrese liiderlik eluviis, mis on häbiplekk tervele külale. Pealegi, Vargamäe Mari on saunanaine, kehvik, ja tema õige koht pole pere juures.
Milleks muuks see põikikriips inimesele nina alla on loodud, kui mitte rääkimiseks? Saunanaine armastab kõneleda. Tal on lihtne rääkida, sest tema maailmapilt on selge, paindumatu ja paigas. Kõik sellega haakumatu ei vääri analüüsi, vaid avalikku arutelu ja hinnangut.
Tammsaarelt märki võtnud Merle Karusoo.
Mängivad Katrin Saukas ja Indrek Taalmaa.
Tallinna Kammerteater, esietendus Vargamäe rehealuses 21. juulil.
Kaltsuvaipadega kaunistatud heinarõugu ümber kõlava poolteisetunnise eneseavamise katkestab masohhistliku alatooniga nahaparkimine. Sellele järgnev on juba ehe vihakõne, kibe needmine, mille kvintessentsina jääb kõlama parastav “Minu perse paraneb ära, aga Lullu laul jeab!”.
Etenduse õnnestumise põhiraskus lasub Katrin Saukasel, kuna Indrek Taalmaa ilmumine on episoodiline. Huvitav on see, Tammsaare romaanis on tegelaskujude ilmumise vahekord pigem vastupidine – Sauna-Madisel on võrreldes oma küljeluuga palju rohkem öelda.
Katrin Saukas on näitleja, kelle harv ilmumine publiku ette on sündmus omaette. Harvaesineva sisendusjõuga tark näitlejaisiksus vääriks palju rohkem rolle. Saukas aga näib olevat valinud teise tee: olla publiku ees eelkõige sõnumitoojana, mille puhul üks või teine tegelaskuju on vaid vahend eesmärgi saavutamise teel. Iseenesest on seegi sümpaatne.
Nii nagu Merle Karusoo sotsioloogilise teatri puhul, võib ka sellele loole sõnastada mõttelisi teese. Me räägime palju Andresest ja Pearust, Krõõdast ja Marist, kuid milline on esmapilgul tähtsusetuna mõjuva saunanaise roll selles, et Vargamäelt kadus naer ja laul ning asemele tulid kahtlustused, viha ja pisarad. Kus tehti viga? Sellele vastuse otsimine ongi Saukase ülesastumise missioon.
Rohkelt hinnanguid
Saunatädi esimene arutlus selle üle, kas ühe pilkelaulu pärast võib inimest sedasi karistada (sest keretäis tundub olevat soolas), mõjub siiralt. Isegi kaastunnet tekitavalt. Retooriline “Ja mis seal valesti on?” annab hoogu eneseõigustuste jadale.
Kõlab rohkelt hinnanguid, moraalitsemist ja dotseerimist, kuidas on õige või pidanuksid asjad olema. Kord on ta oma laste kaotuse leinast räsitud maaema, siis alp vanamoor, kes limpsab keelt Mäe Andrese musklis keha järele. Ja ometi jääb saunatädi vankumatult “väikseks vagaks inimeseks, kelle kohus on ainult – rääkida”.
Kuulates kasvab monoloog kaitsekõneks iseendale. Siin peitub selle teatriteksti suurim võimalus ja oht. Kuidas teha nii, et lihtsa naise maailmakäsitlus oleks võimalikult paljukihiline ega muutuks groteskiks?
Õige võtme leidmisel tuleb appi romaan, kus leidub rohkesti vihjeid ja hinnanguid. Merle Karusoo on need üles otsinud, heites uut valgust pöördelisele sündmusele.
Lavastus on romaanitruu, kuid küsimus on vaatenurgas. Saunatädi ei häbene oma mõtteid. Ta on oma aususes mingi piirini isegi sümpaatne, kuid tema egoistlikus maailmakäsitluses on tundmatu empaatia, sallivus, kaasaelamisvõime.
Üles köetud vahkviha ajab saunatädi otsima äärmuslikke vahendeid. Vanal ajal oli selleks Lullu pilkelaul ja pikad kohvitunnid köstriemandaga, tänapäeval ehk juba muud võimalused vastasele ärapanemiseks.
Kõige lõpuks on see aga siiski iseenda seesmistest vastuoludest räsitud, oma kahtluste ja oletuste alla köötsu vajunud inimese tahtmatu enesepaljastus. Võimalik, et vaatajal hakkab saunatädist hoopis kahju.
Katrin Saukase kontroll saunatädi heitlike mõttekäikude üle on absoluutne. Tema mõtteloogika ei haju hetkekski, vaid pakub üha uusi üllatusi. Tammsaare-gurmaanid leiavad siit kindlasti uusi seoseid või vaatenurki.
Katrin Saukase kandev hääl ja selge lavakõne on etalon, mis muudab etenduse kuulamise hoolimata siin-seal ette tulnud tekstilistest ebatäpsustest väga nauditavaks.
Kiftine Vargamäe
Juss on kirikuaia taha maetud. Mari ja Andres patuga paari läinud. Vargamäe on kiftine paik. Kavalehel ütleb Karusoo vaatajale saateks nõnda: “Kui mõtlete teda kuulates XXI sajandi saunaeitedele, kes “tarvilisi teateid” annavad, massimeedia kanalites paljundavad ja kommenteerivad – siis tahes-tahtmata ka neile, kellelt need korrutatud ja võimendatud teated rõõmu ja armastuse võtavad –, siis on me tegu korda läinud”.
Eks tänapäevasedki saunatädid ja -onud ole “ühed vagad inemised, kes ainult tõtt reagivad”. Kuid ettevaatust! Mõte on sõna. Ja sõna on tegu. Kas avalik mõtteruum ussitas juba Tammsaare päevil? Selleks tuleks püstitada uus tees, kuid kindel on, et mürk haavab ja halvab. Selsamal põhjusel mindi kunagi Vargamäelt alla, pisarad silmis, aga jäädavalt.
Nii on see siin ja praegu, tänapäevases Eestis. Miks me seda üksteisele teeme?
