Leida Rammo: pidin juba viieaastaselt oma noorema õe kasvatajaks hakkama
• „Ikka naeran neid pilte, sest nagu näha, oli mu õde (parempoolsel pildil) väga ilus laps ja mina väga kole. Ma olin isegi nii inetu, et nende fotode autor küsis emalt, kas ta võib mulle teha pildil soengumuudatuse ja väikese grimmi. Õele ei teinud suurt midagi. See mina siin pildil on ikka väga võõras, korralikuks retušeeritud. Aga vanemas eas muutusime õde Heljuga sarnaseks. Ita Ever alati tervitas mu õde ja ajas temaga juttu, aga kui minuga kokku sai, siis ainult tervitasime. Ma ei tea, kas mu õde oli siis nii palju lahkem või mis. Üldiselt on õde olnud mu elus kõige tähtsam inimene. Kuna ta oli minust kaks aastat noorem, siis arvas ema, et mina pean teda kasvatama. Ema kasvatas meid üksi ja kuna ta läks väga vara kodunt ära, siis pidin mina õe äratama, riide panema ja lasteaeda viima. Juba siis, kui mina olin viiene ja tema kolmene. Olin temaga suures hädas, ta ei lasknud omal kunagi trippe jalga panna või keeldus ärkamast. Ja kui pidin teda lugema õpetama, siis ta ainult jonnis. Eks ma siis lihtsalt lugesin talle kõik ta kodused tööd ette. Klassijuhataja sai aga sellele jälile, sest avastas, kuidas õel oli raamat tagurpidi ees, kui ta sealt luges. Ta jäeti teise klassi istuma ka. Käisime me eraldi koolides, aga kuna ta jäi alati kooli hiljaks või ei jõudnud sinna üldse, siis viis ema mind õega samasse kooli, et ma saaksin ta järele vaadata.”
• „Ma siin ikka kuulen, kuidas räägitakse, et oleme rohkem idaeurooplased kui eurooplased, ja see on mulle väga solvav. See pilt on tehtud aasta enne venelaste tulekut ja vaadake, milline eurooplane ma olin. Isegi kelguga sõites oli kübar peas. Kui ma pärast gümnaasiumi lõppu läände (Tšehhoslovakkiasse) koduabiliseks läksin, siis esmapilgul arvas perepea, et tema vennatütar on Prahast kohale sõitnud. Olin lihtsalt nii uhkelt riides: kõrge äärega kübar peas ja sametkraega mantel seljas. Isegi natukene naljakas oli, sest see sõjaväelase pere ei osanud minusse kuidagi suhtuda. Pereisa ütles, et nii erudeeritud inimest ei saa ju teenijana võtta. Nii ma olingi need kaks aastat neil peaaegu nagu sõbra eest. Ma muidugi ei tea, kui sõbraks saab üle kümneaastase vanusevahega inimesi pidada, aga töö käis nii, et jagasime lihtsalt omavahel ülesanded ära. Peremees tegi näiteks süüa ja mina pesin pesu.”
• „Siin olen ma „Parvepoistes” Loll-Kusta rollis ja ma pole kunagi elus nii suurt komplimenti saanud kui selle etenduse eest. Nimelt 21 aastat pärast seda Vändra etendust olin taas mingi muu tükiga Vändras. Pärast etendust tuli üks keskealine naine lava taha, et mind tänada. Kiitis just nähtut ja siis teatas, et tegelikult tuli ta mind tänama hoopis aastakümnete taguse elamuse eest. Nimelt mäletas ta selle ajani, kuidas ma Loll-Kustat mängisin ja kuidas see talle hinge läks. Naljakal kombel mäletan ka mina ise seda etendust.
Vahel harva vist on nii, et mõnel mängukorral on kõik lihtsalt nii hästi paigas, et kuskilt ei jää midagi puudu. Laulan seal tüki lõpus pruutpaarile pulmalaulu. See on väga primitiivne ja lõbus laul, aga kui see lõppes, siis oli saalist kuulda, kuidas inimesed nutsid. Nad said sellest nii suure elamuse ja mina omakorda publikust. See hetk on mul siiani meeles ja selliste hetkede nimel tasubki teatrit teha.”
• „Siin pildil on Tallinna teatriinstituudi teine lend lõpureisil Moskvas. [Rammo vasakult esimene.] Meile anti kõigile kooli alguses võimalus minna Moskvasse õppima. Osa meist seda võimalust ka kasutasid. Ja kui Tallinna omadel kool läbi sai, organiseerisid Moskvas õppinud meile väga põneva reisi, täis kõige huvitavamaid etendusi ja suursugusemaid muuseume. Selle pildi iva on aga selles, et tol päeval teatati, et need, kes on lõpetanud gümnaasiumi Saksa okupatsiooni ajal, peavad tegema viis lisaeksamit. Oli selline seadus välja tulnud ja see ei huvitanud kedagi, et meil oli tegelikult kool juba lõpetatud. Ma ei usu, et kõik üldse need eksamid ära tegid. Mina tegin, aga sain nendega ühele poole alles kaks aastat hiljem. Diplomi sain ka alles siis. Üleüldse poleks ma näitlejaks õppinud, kui osa meist poleks Moskvasse läinud. Selle tulemusel pandi filmi- ja teatrikursus kokku. Mina olin üldse alguses filmikursusel, sest teatri omasse ei saanud kaks korda proovides sisse.”
(Leida Rammo esimeses reas paremalt kaheksas ja õde Helju paremalt neljas)
• „Me olime liiga vaesed, et teada midagi fotoaparaadist, seega on kõige esimene pilt minust tehtud lasteaias. Aga see ei olnud meie suguvõsas alati nii olnud. Minu vanaema, kes oli rootslane Noarootsist, tuli 18-aastaselt Tallinnasse majateenijaks. Vanamehest majaomanik armus ilusasse neiusse ja nad abiellusid. Neil sündis ka üks laps, aga siis vanamees suri ja kogu varandus jäi vanaemale. Ma ei ole kindel, kas tal seal peas midagi peale ilu ka oli, aga igal juhul palkas ta oma suure aia korrashoiuks noore aedniku, kellesse ta muidugi armus ja kellega lõpuks abiellus. See aednik oli minu vanaisa Hendrik Rammo, kes siis kiiresti kõik selle varanduse maha jõi. Nii neil ei olnudki lõpuks mitte midagi ja mu ema hakkas juba lapsest peale lilli müüma. Lõpuks oli ta üks kahest ainukesest Viru tänava lillemüüjast. Ta tegi seda terve elu.”
• „Minu elu kõige suurem asi on Leida Rammo Linnateatri Fond. Pildil me parasjagu Eri Klasiga allkirjastame lepingut. Häid lavastajaid sünnib üks saja aasta jooksul ja meil on praegu üks selline – Elmo Nüganen. Võiksime seda ära kasutada. Ta tooks meile au ja kuulsust, kultuurituriste. Aina enam kogub taas populaarsust see, et ei minda reisile randade või arhitektuuri pärast, vaid just kultuurielamuse pärast. Ega mul suurt varandust pole, aga natukesega saan ikka aidata. Mul tegelikult on aktsiaid ja liigutan end seal ärimaailmas ka. Isegi kirjutan arvamuslugusid. Sellepärast loen Äripäevagi. Üleüldse olen suur lugeja. Praegu ma enam ise lugeda ei saa ja seega kuulan pimedate raamatukogu e-raamatuid. Neid on kokku oma 450 ja mul on kohe kõik kuulatud. Lapsena aga lugesin kõik raamatukogud otsast lõpuni läbi. Sõbranna alati kurjustas, et ma ei oska lugeda, sest ma ei naudi. Ega ma ei naudigi, ma õgin.”
„Minu viimane roll teatrilaval oli miss Marple lavastuses „Kutse mõrvale”. Eks ma pärast seda olen veel paar juppi televisioonis teinud, aga nüüd on vist küll kõik, sest tervis veab alt. Mul oli kahe kuu eest infarkt ja mind päästeti. Tegelikult ma ei saa aru, miks minuvanust inimest enam päästetakse. 92! Ja nüüd pean veel kolm aastat rohtude peal elama. Ma ei ole harjunud neid võtma, sest ma ei ole kunagi elus haige olnud. Haiglas käisin ainult sünnitamas. Ei oska öelda, kuidas see tervis nii kraps on olnud. Midagi suurt ma teinud ei ole. Pigem alati palju söönud ja noorena isegi end mäluauku joonud. Kõik on läbi tehtud. Viimased aastad tegelikult veidi võimlesin ka. Aga nüüd, kaks kuud tagasi, hakkas rinnus suruma. Ma aina kannatasin ja kannatasin, sest kust mina pidin teadma, et see on infarkt. Inimesed ikka peaksid teadma, kui mitut erinevat moodi see välja lööb. Mina arvasin, et valutab kõvasti, aga hoopis surus.”
