Siim Kallas: peab olema julgust iseendaks jääda. Ja see ei ole lihtne

„Vedru peab sees olema ja elul peab olema mõte, siis jaksad kõigele vastu panna,” ütleb presidendiks pürgiv Siim Kallas.

Kaks aastat tagasi istusime Siim Kallasega (67) tema Euroopa Komisjoni töömajast jalutuskäigu kaugusel Brüsseli kodus. Seal sündinud intervjuus ütles ta esimest korda sõnaselgelt välja: jah, ma soovin saada Eesti presidendiks. Vahepeal jõudis toimuda paljutki: Kallas nõustus kaks aastat tagasi pakkumisega saada peaministriks, pidas siin isegi läbirääkimisi teiste erakondadega, aga loobus siis päevapealt ja lahkus kannapöördega. Nüüd on ta tagasi. Vaatab olnule nii kriitiliselt kui ka muigelsui. Tal ei ole midagi kaotada ja seekord läheb ta lõpuni.

Kallaste funkstiilis Viimsi kodu on avar ja sisustatud paljuski Siimu vanematele ja vanavanematele kuulunud mööbliga. Seesama vana mööbel oli Kallastel kaasas ka Brüsselis, et võõrsil oleks kodusem tunne. Igal asjal siin kodus on suur emotsionaalne väärtus. Seintel ripuvad perekonna maalid, ühel neist on kujutatud Siim Kallase ema koos vennaga (nad olid umbes viieaastastena modellid kunstnik Ants Laikmaale). Seinal pommib vanavanemateaegne kell. Isegi kohvitassid, kust Kristi Kallas (67) kohvi pakub, on peenest portselanist ja vanaema maalitud lilledega. Kristi askeldab köögis ja võtab külaliste saabudes ahjust tulikuuma quiche’i. „On ju lõunaaeg ja teil on kindlasti kõhud tühjad!” Piilume ülemise korruse kabinetti, mille üks sein on maast laeni raamatutega kaetud. Enamik neist on pererahval korduvalt läbi loetud, sest nii Siim kui ka Kristi Kallas on suured raamatuneelajad. Vestluseks maandume alumise korruse salongitoas suurtel Chesterfieldi nahkdiivanitel, neilsamadel, kus kaks aastat tagasi Brüsselis.