Usk uuringutesse on osalt tekkinud aja jooksul. Tõepoolest, lihtsalt stetoskoobi ja kuulamise-koputamisega ei olegi enam võimalik haigusi tänapäeva tasemel diagnoosida-ravida. Küll aga teavad kõik patsiendid, et „arstid ei tea ju midagi” – seega ainus, mis aitab, on uuring. Kui palju ma esmatasandi arstina selliseid arvamusi kolmanda etapi erialaarstide kohta kuulen! Tõenäoliselt kuulevad kolmanda etapi arstid seda ka esmatasandi kohta. Minu arvates on inimestesse juurdunud mõte, et kui uuringuid võimalikult palju ja sageli ei tehta, siis polegi nagu õige arstiabi. Tegelikult formeerub uuring diagnoosiks ja raviks ju alles arsti peas. Paraku on vahel ka naabrinaise autoriteet suurem kui arsti oma. Eks siin mängib rolli ka asjaolu, et haigekassa on seadnud tähtajad, millal inimene peab arsti vastuvõtule pääsema: äge haige samal päeval, krooniline haige viie päeva jooksul. Sageli jätab end järjekorda pannud krooniline haige aga hoopiski tulemata. Ta ei teavita sellest õigel ajal ja seda vaba aega ei saa teise patsiendi kutsumiseks rakendada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid