Külateatrite festival näitas, et silmade sära on kõigil üks
On lausa hämmastav, et neid inimeselt inimesele levivaid pisikuid pole Eestimaal läbi aastate suutnud peatada ükski vaktsiin. Ometigi pole tegu kerget sorti põdemisega, sest raskelt nakatunutele on kombeks ronida lavale, kergemini pääsenute tavaks jääb istuda lava ette, panna suu kinni ja enda ees olijaid armutult vahtida, aplodeerida ja kritiseerida.
Raplamaal Vana-Vigalas kolm päeva väldanud külateatrite festival näitas, et kuigi näitemängude tase võib kõikuda üsnagi suurel skaalal, siis vähemalt silmade sära on kõigil üks. Mõned näited festivali teisest päevast.
Esimene julge
Pajusi teater tõi lavale lühendatud versiooni tükist “Operatsioon “Linnapea””. See harrastajate trupp oli laupäeva hommikul esimene, kes lavale astus, ja seega polnud kõrvalisi isikuid jõutud teavitada, et neil on laval viibimine keelatud.
Rahvamajas luusiv kass leidis tee näitlejate jalge juurde ja kutsus kõigis paratamatult esile kerged muiged. Kui muidu sujus etendus hästi – saalis olles jõudis äragi unustada, et kingsepp, kes linnapeaks pürgib, on tegelikult fiktsioon –, siis kohati jäi häirima puine miimika ja sõnakasutus.
Rohkem ruumi improvisatsioonile, muidugi teksti raamides, oleks lasknud kõigel loomulikum välja paista. Asi muutus hetkega paremaks siis, kui stsenaarium nägi peategelaskujule ette turgutavat kosutust vee pähe valamise näol. Tilkuvate juuste sasimise ja automaatse näo pühkimise juurde tulid ka sõnad loomulikult.
“E. Vilde naised 60 minutiga” Vilde teatri esituses mängiti professionaalselt. Kaheteistkümnest stseenist koosnev lavastus rääkis kuulsa kirjaniku Eduard Vilde värvikast elust.
Hea muidugi, et jõudsin kava enne näitemängu algust läbi sirvida, sest muidu oleks tõenäoliselt tekitanud segadust fakt, et igas stseenis Vilde osatäitja vahetus.
Põnevust lisas asjaolu, et kõik pealtvaatajad mahutati ühes näitlejatega kitsukesele lavale, mis andis võimaluse jälgida osatäitjate iga peenematki suunurgakõverdust või silmapilgutust. Näitlejad ei saanud seetõttu muidugi hetkekski end lõdvaks lasta.
Võttis silma märjaks
Jõelähtme lavagrupp tõi publiku ette “Ülo, Alo ja õlu”. Julgen öelda, et kahe õlut trimpava mehe sooritused laval olid väga tõetruud, sest dialoog nende vahel pani siiralt haigutama – just nagu kuulaks-vaataks tõelisi külapoetaguseid härraseid.
Kuigi rollid olid välja mängitud, siis kahekõne sisu kuigi erutav polnud – teatri üks eesmärke võiks aga olla mõtlema ärgitamine ja mõneti raamide murdmine. Pikaleveninud dialoogi päästis lõpuks püstolipauk, mis saali ärkvele raputas. Ning sellele järgnes juba palju humoorikam stseen, kui ootamatult tuppa sadanud noored omavahel paari pandi.
Päeva lõpetuseks astusid taas lavale Vilde teatri esindajad, kes etendasid lugu “Minejad”. See oli ka esimene tükk, mille puhul täheldasin, et see võttis kõrvalistuvatel vanaprouadel silma märjaks.
Julgen öelda, et etendus ise polnud otseselt pisarakiskumisele orienteeritud, kuid et see sellest hoolimata juhtus, on tase omaette. Et tükk korda läks, näitab ka see, et näidend valiti üheks festivali laureaadiks ning sealt tuli ka parima meesnäitleja preemia.
Külateatrid on nähtus omaette. See hoiab kultuurimajad üle kogu riigi elavana, ja kes arvab, et nende tükid pole väärt vaatamist, peaks kiiresti ümber mõt-lema.
Truppidele tuleb au anda ka seetõttu, et tihti tuleb oma näidenditesse sobivaid kandidaate otsida nagu nõelu heinakuhjast. Nii võibki aktivistidest näitlejate nimesid leida mitmest pisiteatrist, tihti hoopis kaugemaltki kui vaid kõrvalasuvast külast.
Statistika näitab, et väljasuremisohtu veel pole: tänavu osales festivalil 273 teatriharrastajat 27 teatrist. Olgugi et pikkade tööpäevade kõrvalt enda rõõmuks kooskäimine ei pruugi alati päädida ideaalse etteastega, on selline teater väga ehe.
