Analüütik lähenevast G20 kohtumisest: kas tõesti läheb nii, et Putin annab järele Ukrainas ja saab midagi juurde Süürias?
Nagu teada, kogunevad maailma 20 võimsaima majandusega riikide juhid koos mõjukate mänguritega – kunagi võiks ehk nende hulgas väikeriikide esindajana olla ka Eesti? – 4.-5. septembril Hiina kuurordis Hangzhous. Tasub mäletada kaadreid novembris 2014 Brisbane’is toimunud üleeelmisest kokkusaamisest, kus Putinil tuli õhtustada uhkes üksinduses – keegi ei istunud Krimmi vallutaja ja Ida-Ukrainas mässu korraldajaga ühte lauda.
Aasta hiljem Antalyas oli Putin taas partnerikõlbulik, sest olles Iraani (venitus)kõneluste järje USA kongressis ära oodanud, viis Putin oma lennukid Süüriasse ja alustas kalifaadi purukspommitamist. Sedapuhku – tulenevalt valimistest USAs – toimub G20 kohtumine tavalisest varem ja on ilmne, et Putin läheb sellele, kasutades sama taktikat kui mullu – üllatada teisi enne kokkusaamist millegi jõulisega NB! väljaspool Euroopat - ja siis sind austatakse (vene keeles – uvazajut. Seda väljendit kasutavad Vene poliitikud alati enda kehtestamise korral).
Justkui inspiratsiooni saamiseks käib Putin 31. augustil taas Antalyas, et koos Türgi presidendi Erdoganiga vaadata Venemaa-Türgi sõpruskohtumist jalgpallis. (Muide, Antalya jalgpalliväljaku- ja klubi omanike ringi kuulub Türgi välisminister Mevlut Cavusoglu, kelle kingitud särke näeb vedamise korral ka Tallinna pildis.) Samal päeval aga lõppeb erakorraline häire Venemaa armee lääne, kesk- ja lõunaringkondades, Põhjalaevastikus ja õhujõududes, mille Putin kuulutas välja 25. augustil. Mainitu on käinud mitmekordse täpsustuse – „rõhk on lõunasuunal“ saatel. Kui nüüd toimuvat maakaardil selgeks teha, siis on tegu Ukraina ja – üle Türgi ka - Süüria naabrusega, kus Venemaa niikuinii sõdib (et mitte korrata Putini lennukat fraasi – me viime osa oma sõjalistest õppustest koos relvastuse kasutamisega läbi välismaal!). Kui lisada, et liikvele läksid ka Musta ja Kaspia mere laevastikud ning eks Vahemere idaosaski asuv Vene sõjalaevade grupp liiguta end samuti, siis on tegu suure katsega „panna ennast austama.“ (Tasub mäletada, et toonane president Medvedev ristis 2008.a. sõjakäigu Gruusias „rahule sundimise operatsiooniks“ – operacija prinuzdenija k miru).
Nagu Kremli puhul ikka, koosneb see mulje avaldamine suurtest ja väikestest võtetest. Venemaa võimurid võtavad kõike tõsiselt, sest lähtenurk on lihtne – hakkab mingi väike asi kärisema, lendab kogu süsteem. Sellest ka säärane ajaline kokkulangevus, et juba mainitud vägede valmisoleku erakorraline kontroll kuulutati välja samaaegselt sellega, kui Kremlis valmistuti ja viidi ka läbi Venemaa olümpiasportlaste autasustamine. Selle kõrghetkel esinenud Putin ei tunnistanud karvagi võrra sunddopingu-süsteemi olemasolu (mida ta ei välistanud siis, kui pandi kiirelt kokku nn. Smirnovi komisjon lootuses ikkagi täie seltskonnaga Riosse minna), vaid süüdistas kogu muud maailma venelastesse halvas suhtumises jmt. Kuna Rios ikkagi suudeti „kogu muule maailmale vastandudes“ medaleid võita, siis oli ju ka loomulik armee kasarmutest väljaajamine, sest püha võitlus käib edasi! Arusaadavalt on antud retoorika peamõtteks hetkel Venemaa valijate mõjutamine, sest Riigiduuma valimised toimuvad juba 18. septembril.
Putini-Erdogani eesseisev kohtumine on nende teine pärast suhete kiiret normaliseerimist, Ent on teada seegi, et Venemaa kindralstaabi ülema sõit Ankarasse lükati eelmisel nädalal edasi, sest päev varem – 24. augustil tungisid Türgi eriüksused pärast õhulööke Süüria territooriumile, hõivasid Jesabluri linna, kust kalifaadimehed kiirelt pagesid. Teisisõnu – jääb mulje, et ei Kremli tsaar, ega ka juhtumisi samal päeval Ankaras viibinud USA asepresident Biden ei teadnud, mida Türgi sultan teeb. Seda enam, et viimane nõudis Jerablusi peaaegu enda kätte saanud kurdide lahkumist „Eufrati jõe idakaldale“ – kurdid aga olid pea kogu aeg Moskva ja viimasel ajal ka Washingtoni kaitse all, ent Biden teatas kärmelt – kuulake, mida sultan ütleb, muidu lõpetame abi. Ütleks üldistades nii – Erdogani käitumine on parim kinnitus multipolaarse maailma tekkest – Türgi teeb, mida tahab, sest teab oma hinda.
Tasub mäletada sedagi, et vaatamata pikaleveninud sõjale Süürias Türgi armee siiani piiri ei ületanud, kuid – pärast riigipöördekatset Ankaras võeti esimeses järjekorras maha kõik Süüria piiril seisnud väeüksuste komandörid ja nüüd on fakt see, et üks NATO liikmesriik on oma vägedega Süüria pinnal. Pealegi – koordineerib iseseisvalt koos Venemaaga operatsioone Aleppo piirkonnas, nagu selgub Erdogani-Putini reedesest avaldusest!?
Aga see on midagi kardinaalselt uut niigi kardinaalsetes uuendustest Lähis- ja Kesk-Idas. Loetleks neist mõned – 16.08 teatati, et Süüriat pommitamas käinud Vene lennukid ei pöördunud tagasi oma baasidesse, vaid maandusid Iraani baasis Hamadanis, kust käisid veel kolm päeva pommitamas. See aga tähendas Iraani uuel tasemel kaasamist Süüria konflikti ja Moskval oli hea võimalus näidata, et suudab asju ajada nii sunniitliku Türgi kui shiitliku Iraaniga. Samas kui USA on oma Vabariikliku partei äpardunud välispoliitika tõttu sidunud end lootusetult vaid sunnide ja salafiitidega. Enamgi veel – juba mainitud Cavusoglu andis teada, et Süüria konflikti suudavad lahendada Türgi, Iraan, Pärsia lahe riigid, USA ja Venemaa. Ehk siis – Saudi Araabia, USA vabariiklaste ja Iisraeli senine trumpkaart on mängust väljas.
Mis puutub Washingtoni tänasesse administratsiooni, siis tuletaks meelde, et riigipöördekatseeelse Türgiga oli neil säärane arusaam, et Assadi-vastaste jõudude pealinnaks saab Aleppo – projekt, mis paljus selgitab ägenenud sõdimist just selles kandis pärast venelaste kohaletulekut. Kuna jõude nappis, saadi hakkama ka säärase silmamoondamisega nagu seda oli Al-Qaeda kohaliku seltskonna Jubhat an-Nusra nimevahetus - 28. juulist kannab too uut nime Jubhat Fattah as-Shams, et nii pääseda ÜRO mustast nimekirjast (uue tegemine nõuab aega!) ja kaasa rääkida sündmustes. Moskva forsseeris toimuvat - 18.08 teatas Venemaa välisministeeriumi kõneisik, et Moskva/Assad on valmis kehtestama Aleppos uut 48-tunnist vaherahu „järgmisel nädalal“. Pingeliste kõneluste tulemusena lepiti kokku ja viidi 26.08 Damaskuse eeslinnast Daryaa bussidega ära sealne ligi 1000-päine mässuliste (k.a. ümbernimetatud) seltskond koos peredega, kelle uueks asupaigaks saab Idlibi provintsi.
Ilmselt analoogne lahendus vastaspoolte teineteisest eraldamiseks seisab nüüd ees Aleppos, kuid seda Kremli ja Ankara dirigeerimisel. Ukraina suunal pinged õnneks laabusid, sest ehkki Putin teatas 10. augustil, et pole põhjust „Normandia neliku“ kohtumiseks Hangzhous, muutis ta järgnevalt meelt ja kohtumine toimub. Kas läheb nii, et Putin annab järele Ukrainas ja saab midagi juurde Süürias, peaks saama selgeks kahe nädalaga.
