Urmas Sutrop Reformierakonna lõhest: Kaljurand oleks president, kes suudaks ühendada eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, Tallinna ja muu Eesti

Erakond peab olema nagu parima rätsepa juures õmmeldud ülikond, mis istub nagu valatult ja kus pole ühtegi traagelniiti näha. Praegu on minu koduerakonna kuub räsitud, õmblused lahti ja traagelniidid väljas. Lausa pesu paistab.

Ometi on Reformierakond olnud kuulus selle poolest, et must pesu pestakse kodus nii, et väljastpoolt midagi ei paista.

Presidendivalimistega on aga midagi juhtunud. Me olime uhked, et meil on lausa kolm suurepärast kandidaati. Ma ei tea täpseid kokkuleppeid, aga olen nii aru saanud, et Marina Kaljurand oli valmis taanduma Siim Kallase ees riigikogus tingimusel, et kui seal jääb president valimata, siis saab tema võimaluse valimiskogus.

Tehniliselt on see mulle küll algusest peale olnud arusaamatu. Selles pole vist küll kellelgi kahtlust olnud, et kui riigikogus jääb president valimata, siis esimene edasipääseja on Siim Kallas.

Kuid mis sunniks teda valimiskogus Kaljuranna ees taanduma?

Mind paneb hämmastama, kuidas riigikogus oli võimalik erakondadevaheline kokkulepe, et anname kõigepealt võimaluse sotsiaaldemokraat Eiki Nestorile ning alles seejärel Kallasele. Aga erakonnasisene kokkulepe, et anname enne võimaluse Kallasele ja siis Kaljurannale, ei pea.

Kalurand ei ole ühegi erakonna liige, seega on ta oma otsustes vaba. Kui on näha, et valimiskogus võib tal edu olla, siis, mis keelab tal leida kakskümmend üks valijameest, kes ta presidendikandidaadiks esitaksid.

Kallas oleks kindlasti hea president, kes suudaks Eestit rahutus maailmas kaitsta. Kaljurand aga oleks president, kes suudaks lisaks maailmaga suhtlemisele ühendada ka Eesti – eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, Tallinna ja ülejäänud Eesti.

Lõpuks valitakse presidendiks parim kandidaat, kes ta siis ka ei ole. Oravad peavad aga oma kuube paikama ja haavu lakkuma veel mõnda aega. Aga me saame sellega hakkama.