Raivo E. Tamm homses LP-s südamlikus pihtimusloos: pärast ema surma tunnen end õhukese läbipaistva kilekotina, mille sees on tühjus
Tulevast nädalast algab uus telehooaeg, kus lausa neljas seriaalis näeme kaasa löömas armastatud näitlejat Raivo E. Tamme (51). Peale selle on Raivo pärast kolm aastat kestnud produtsentide palveid öelnud jah saatele „Su nägu kõlab tuttavalt”. Huumor, rõõm ja nali – kõik, mis iseloomustab Raivo töiseid tegemisi – on aga väga kaugel sellest, kuidas näitleja kirjeldab oma praegust hingeseisundit.
Sel päeval (21. augustil), kui Raivo kuulis oma ema surmast, oli ta ühe seriaali võtetel. Võttemeeskond tegi ettepaneku tolleks päevaks töö lõpetada, aga Raivo keeldus. „Võttepäeva ei saa pooleli jätta, sest jube raske on kõiki näitlejaid kokku saada. Mul endalgi on praktiliselt võimatu graafikus uut vaba auku leida,” põhjendab ta justkui iseenesest mõistetavalt.
Kuidas ta suudab? Kas ta siis üldse ei leina? Leinab, aga seda on lihtsam teha kõige muu kõrvalt. Raivo toob siinkohal võrdluse puhkusega. „Kui keegi küsib, kas ma puhkan, siis ma alati ütlen, et ma ei tea, mis see puhkus on. Kui on aegu, kus keegi ei helista, siis tekib mul hirm ja väike paanika, kas mind on ära unustatud,” lausub ta. Samamoodi nagu näitleja leiab pealtnäha puhkamata kõige muu kõrvalt aega oma hingele puhkust anda, leiab ta ka aega leinata.
Mis jõud see on, mis laseb leinas näidelda?
Ongi hea, et on tööd ja seda on palju. Viib mõtted mujale. Kui oleksin praegu kodus ja oleks palju vaba aega, oleks väga raske. Kuskil metsas üksi jalutada ja mõtteid mõlgutada ma vist üldse veel ei suudaks.
Imetlen teie jõudu sellest rääkidagi. On juhtunu teile täielikult kohale jõudnud või kardate, et suur pauk võib veel tulla?
Ma ei saa sellest aru. Kui ema lahkumisest teada sain, siis olin endalegi ootamatult rahulik. Tühjus haaras kõik meeled. Tunnen ennast õhukese läbipaistva kilekotina, mille sees ei ole midagi. Ilmselt on see tingitud ema surmale eelnenud perioodist, kui olin sunnitud vanemad hooldekodusse panema. Emal oli foobia haiglate vastu ja ta ei tahtnud sinna üldse minna. Aga ma ikkagi tegin seda, sest mulle öeldi, et nad ei saa enam ise hakkama. See tähendas, et umbes poolteist kuud, kui käisin kas vanemate juures või ajasin nendega seotud asju ja sellest abikaasale rääkisin, siis tuli alati nutt nii peale, et ei suutnud sõnagi öelda. Säärane plahvatusohtlikkus oli enne, nüüd on täielik tühjus.
Milline oli teie suhe emaga?
Selline, et ma kogu aeg arvasin, et kui ema sureb, siis lähen hulluks. (Raivo peab pika pausi. Vaatab läbi akna väljas kallavat vihma ja kogub end, enne kui jätkab.) Me olime väga lähedased.
Pikka intervjuud Raivo E. Tammega loe juba homme ilmuvast LP-st!