Vaatleja: Usbekistani diktaator ja Putiniga heades suhetes olnud Karimov on surnud. Mis saab nüüd edasi, kes saab pukki?
Usbekistani 26 aastat ainujuhtinud Islam Karimovi täpne surmaaeg jääb ilmselt saladuseks (nagu seda on ka näiteks kolm nädalat koomas olnud Hispaania diktaatori Francisco Franco füüsiline lahkumine – kas 20.11.1975 või 48 tundi varem), sest kõik ilma kindla järglaseta diktatuurid vajavad uute ametiisikute paikapanekuks aega. Ehk siis käib selge venitamine surmast teatamisega. Nüüd pidas see paika Usbekistanis, mis asub teiste Kesk-Aasia riikide vahel, on piisavalt mitmerahvuseline ja kus võim on traditsiooniliselt jagatud Taškendi, Samarkandi ja Fergana klannide vahel.
Riigi 36-st miljonist elanikust on ametlikult 80% usbekid, ent tasub teada sedagi, et usbekid peavad end neid ümbritsevate rahvastega võrreldes eliidiks, mida Nõukogude ajal soositi ja oli ka moeks n.ö. hakata usbekiks. Miks ka mitte, kui just sellel liiduvabariigil oli ainsana oma mees NLKP Poliitbüroos. Algul (1958-61) Muhitdinov, siis (1961-83) Rašidov. Ajaloost sedagi, et tsaari-Venemaa alla langeti 19. sajandi lõpus, kuid kohaliku khaanid ja emiirid olid nii tugevad, et eelistati nende võim säilitada. Khiva khanaadist ja Buhara emiraadist tehti Punaarmee „vennalikul abil“ rahvavabariigid alles 1920.a. Oluline on see, et toona enamat ei julgetud ja kui 1922.a. Nõukogude Liit välja kuulutati, siis asusid need kaks riigikest küll sõna otses mõttes NSVLi sees, ent juriidiliselt väljaspool seda! Aga just nende rahvavabariikide liitmisega 1925.a. ja jälle Punaarmee abil algas ka kurikuulsate juriidiliste protseduuride ja võtete läbimängimine, mida kogesid hiljem Lääne-Ukraina, Lääne-Valgevene, nn. Soome Demokraatlik Vabariik, Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Tõva, Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Krimm.
Ülal tõmmatud paralleel Hispaaniaga sai tehtud teadlikult – Usbekistan ja tema liider Karimov ajasid küllalt nutikat välis- ja tegelikult ka sisepoliitikat, mille mõistjaid ja Kesk-Aasia reaalidesse süüvijaid Läänes nappis. Pea kõik USA riigisekretärid on Karimovi ajal vähemalt korra külastanud kõiki Kesk-Aasia riike, ent vaid Prantsuse president Sarkozy käis 2009 Kasahstanis ja Saksa kantsler Merkel sel suvel Kõrgõzstanis (kus muide elab palju sakslasi).
Seda silmatorkavat tagasihoidlikkust selgitab paljus 1978.aastast peale käinud kemplemine shiitliku Iraani ümber. Iraani pikaajalise isoleerimisega aga blokeeriti ka sunniitlike Kesk-Aasia riikide teine väljapääs (esimeseks oli üle Venemaa) Euroopasse, millest nood olid selgelt huvitatud. Sellega ühenduses tasub ikka mäletada Kasahstani ja Kõrgõzstani valitsusdelegatsioonide kaasalöömist nn. Tallinna kohtumistes 1990-91 – siia tuldi looma sidemeid Euroopaga!
Vaatamata loomulike pääsude suletusele aeti ometi suurt poliitikat ja tasub mäletada, et 1999-2005 kuulus Usbekistan ühendusse GUUAM, mis tähendab Gruusiat, Ukrainat, Usbekistani, Aserbaidžaani ja Moldovat ehk siis valitsusi, kes toona püüdsid luua tihedaid sidemeid Lääne demokraatlike riikidega. Karimov isiklikult tegi avalduse GUUAMiga liitumiseks NATO tippkohtumisel Washingtonis. Kuus aastat hiljem toimunud lahkumine GUUAMist (millest jäi GUAM) aga tulenes paljus Taškendi ja lääneriikide, eeskätt USA teineteisest möödarääkimisest (mis paraku kipub meenutama tänast seisu Türgi ja lääneriikide vahel pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset).
Selguse huvides ajas tagasi minnes meenutaks esmalt juba 1979.a. alanud sõda Afganistanis ja USA õigust kasutada Uzbekistani lennuvälja 2001-5.a. Tashkent nõustus sellega koheselt, sest veel 1990ndatel oli seal tekkinud oma võimu haarata üritanud Uzbeki Islamirinne, keda rahastasid Saudi-Araabia vahhabistid, kes lõid vastava keskuse ka Dagestanis. Sestap jõudsid veel Jeltsin ja Karimov 1998.a. kokku leppida koostöös usufanaatikute vastu. Veebruaris 1999.a. üritasid islamistid tappa Karimovit, ometi ühines ta kaks kuud hiljem GUAM-iga. 2004.a. ilmusid Usbekistanis välja oma laps-suitsiidiründajad, 2005.a. puhkesid rahutused Andizonis, mille valitsus kiirelt ja julmalt maha surus. Järgnesid nii intensiivsed lääne protestid inimõiguste rikkumiste kohta, et ühel hetkel öeldi USAle lennubaasi kasutamine üles.
Pole ka ime, sest Kreml oli siin toimetanud erilise agarusega ja ikka islamiäärmuslaste vastast võitlust koordineerides. Tasub teada, et peaminister Vladimir Putin oli Taškendis detsembris 1999 ehk vahetult enne seda, kui Jeltsin talle võimu üle andis. Ka Putini esimene visiit presidendina välismaale läks mais 2000 Taškenti. Olgu lisatud seegi, et mais 1992 loodi just Taškendis „uus Varssavi pakt“ ehk siis Kollektiivse Julgeolekulepingu organisatsioon. Usbekistan oli selle liige 1994-99 ja 2006-12 ehk siis – jättis algul sellega ühinemata (!?), siis ühines ja astus välja ning liitus GUAMiga, tuli tagasi ja lahkus uuesti! Karimovil ja Putinil olid head suhted, ent samas hoiab Usbekistan nagu saab Euraasia Liidust eemale. Eht keskaasialik välispoliitika, ainult et sellest arusaajaid ja vajalike järelduste tegijaid Läänes napib. Mis teha, kui esimeste mõtteviisi mitmekülgsus ei haaku teiste mustvalgete skeemitamistega. Lisaks siinkohal sedagi, et Venemaa suursaadikuks Taškendis oli 2003-2008 tatarlane Farid Muhametsin, kes 2012. aastal asus tööle Moldovas.
Kesk-Aasia juhtide tasemest veel niipalju, et Kasahstani president sunni Nazarbajev päästis 2013.a. nn. Iraani tuumakõnelused ehk lepitas Iraani shiitlikud juhid lääneriikidega. 2016 aga osales Nazarbajev Putini ja Erdogani lepitamises. Sunni Karimov sai aga 2014-15 hakkama sellega, et kutsus Shanghai organisatsiooniga üheaegselt liituma nii sunnide juhitud Pakistani kui ka India ehk siis tõi ühe katuse alla neli tuumariiki! Saades selle eest kiita Putinilt!
Sisepoliitikas ei saanud Nõukogude totalitarismile järgnenud autoritaarsus Usbekistanis demokraatiat lisada. Ehkki Karimovi enda parteil on kõnekas nimi - Liberaal-Demokraatlik partei. 1994 võeti kirillitsa asemel taas (nagu aastani 1939) kasutusele ladina tähestik.
Kõnekas detail on seegi, et aastast 1995 on Usbekistani ombudsmeniks Nõuka-aegse parteimaffia esindajaks peetud parteibossi Rašidovi tütar Sayora Rašidova, sest temagi on samarkandlane nagu Karimovgi. Karimovi isa oli tadžikk (Kesk-Aasia väärtushinnangutes on tadžikid usbekkide järel teisel või võrdväärsel kohal) või koguni juut! Tema tõenäoliseks järglaseks saab 2003.a. peaministriks olnud sama klanni esindaja 59-aastane Shafkat Mirzijojev. Taškendi klanni esindavad asepeaminister 58-aastane Rustam Azimov ja julgeolekunõukogu esimees Rustam Inojatov (72).
