05.09.2016, 00:11
Mõtle, kui tore oleks Lible skalpeerida!
Kivirähki monotükk „Köster” avab suurepäraselt Oskar Lutsu tegelase komplitseeritud karakteri.
FOTO:
Sündmused ja suhted, mida Andrus Kivirähki ühevaatuseline mononäidend „Köster” edasi annab, on Oskar Lutsu algmaterjalile enam-vähem truu. Tõlgendused, rõhuasetused ja meeleolu aga hoopis teised, paiguti isegi vastandlikud. Laval on ikkagi Kivirähki, mitte Lutsu tegelane. Lutsu jutustuses on köstri nimi Lender, Kivirähk seda ei kasuta. Aga eks oleks ka imelik, kui keegi iseendast kolmandas isikus kõneleks. Väliselt ega ka mängulaadilt ei meenuta Peeter Tammearu mitte Endel Ani filmi-köstrit, vaid üht teist Kivirähki tuntud karakterit – Andrus Vaarikut Ivan Oravana. Eks nad sarnased tegelased olegi. Mõlemad tõsised ja karmid kujud, mõlemal üks suur ja konkreetne vihaobjekt: Oraval tiblad, Köstril lapsed. Aga kuna viimati nimetatud kontingent on hõlmamatum ja ebakonkreetsem, muutub Köstri pedofoobia üsna sõgedaks ja absurdseks, ehkki täiesti usutavaks. Põhimõtteliselt jääb Köster samasuguseks sadistiks nagu Oskar Lutsul, kuid me näeme kõrvaltegureid, mis on ta selliseks muutnud: iga päev peksa andnud isa, kuri ja kole naine, eelkõige aga jäigad seisuslikud vahed ja tolleaegse külaühiskonna vaimne piiratus. Köster pole selline, ta on selliseks dresseeritud. Ta vihkab lapsi nii sellepärast, et nad täiskasvanutest erinevad, kui ka sellepärast, et nad paratamatult täiskasvanuteks muutuvad. Ta teab ette, kes tema kasvandikest suurtena saavad – lootusetult oma majapidamise külge klammerduvad talumatsid või antvärgid. Parimal juhul (Arno Tali) samasugused köstrid nagu ta ise. Sellepärast tuleb neile mõistus varakult pähe taguda, et nad oma rasket elukoormat tulevikus kuulekamalt veaksid.