Lauri Leesi haridusministeeriumi galaüritusest: meisterõpetaja või vanemõpetaja tiitel oleks palju etem sellest praegusest tsirkus Barcelonast
Õpetajate päeva tähistamine nii, nagu seda on viimastel aastatel teinud hariduse- ja teaduministeerium üritusega üleriigiline auhinnagala „Eestimaa õpib ja tänab“ on minu meelest rohkem kui kentsakas. Arvan, et õpetaja elukutse juurde ei sobi hollywoodilikud Oscarite jagamise ja Miss Universumi valimise vaimus tseremooniad. Aga just neid üritusi püüavad galaõhtu korraldajad õpetajatele auhindu jagades igati jäljendada. Läinud aasta 9. oktooberi Õpetajate Lehest saime lugeda hiilgavat pealkirja: laval olid hariduselu superstaarid.
Nimetatud metoodika ei sobi minu hinnangul õpetaja elukutse juurde veel seetõttu, et õpetaja tööd ja selle tulemusi on kui mitte võimatu, siis väga raske kaaluda ja mõõta. Hea õpetaja on see, keda meenutatakse siis, kui ülikoolgi seljataga ja hulk aastaid juba tööd rügatud. Oli siis mõtet viimast Peeter Kreitzbergi ajal paika pandud õpetajate atesteerimist kaotada ning meisterõpetaja (õpetaja-metoodiku) tiitlit ajaloo prügikasti visata, kui asemele pakutav Eestimaa õpib ka tänab on sedavõrd naivismi poole kaldu? Ehk oleks võinud õpetajate atesteerimine lihtsalt tänase päeva nõuetele vastavaks retušeerida?
Ütlen rohkemgi: kunagi tuleb õpetajate atesteerimine tagasi niikuinii, selles pole üldse mingit kahtlust! Minu meelest on meisterõpetaja või vanemõpetaja tiitel sada korda etemad praegustest nominentidest. Nii saaks Eestimaa oma parimaid õpetajaid igakuise palgaga tänada ja õpetajate päeva tsirkus Barcelona Tartu, Jõhvi või teisteskontsertsaalides kaotaks igasuguse mõtte.
See, et koolid ise kandidaate pakuvad, on hea. Kuidas aga nende kandidaatide seast võitja välja valitakse, jääb arusaamatuks. Kas poleks eetilisem nominentidest loobuda ja kõik 3-4 võrdselt parimateks kuulutada? Nominendiks tituleerimine rõõmustab õpetajat, aga nominendiks jäämine on minu arust alandav. Kohale kutsutakse kõik potentsiaalsed võitjad, auhinda läheb aga lavale saama ikkagi üks. Ülejäänud istuvad Tuhkatriinu kombel saali tagumistes ridades, kuigi ka neile pistetakse vist mingi meene pihku.
Olen saanud riigilt ja omavalitsuselt imelikke kingitusi. Kord oli selleks suur dolomiidist küünlajalg, mille auk ei sobinud ühelegi meil müügil olevale küünlale. Mulle on kingitud mitu uhket sulepead, mille tarbeks tindiampulle enam ei toodeta. Koju ja kooli on mul kogunenud suurel hulgal dadaistliku vormiga klaaskuule, mille otstarvet ei suuda ükski minu tuttavatest välja mõelda. Kool sai hiljaaegu kingiks kella, mis küll näitab aega, kuid seierite silmitsemiseks tuleb kõvasti pingutada. Seesuguste kinkide kokkuostja polekski nagu siitilmast, talle tundub olevat võõras Jeesuse õpetuse põhiiva. Võtan siinkohal selle kokku väikese parafraasina: „Ära kingi oma ligimesele seda, mida sa ei taha, et sulle kingitaks!“
Kõige normaalsem kingitus nii õpilasele kui õpetajale on raamatukaupluse kinkekaart. Inimene läheb poodi ja valib endale raamatu, mis meeldib. Õnneks on Tallinna HA seesugust metoodikat juba rakendamas.
Me võime õpetajate galaõhtu lavastajaks palgata Visconti või Nüganeni, kui aga osatäitjatele pole mõistlikku sõnumit suhu panna, ei päästa viletsat spektaaklit ei Alissa Freindlihh ega Andrus Vaarik. Mida arvata läinud aasta 9. oktoobri Õpetajate Lehest loetud lausest: „Ivo Linna ja Birgit Sarrapi lõpuduett ei mahtunud küll otseülekandesse, küll aga rõõmustas saalitäit haridusrahvast, kes sai hiilgavalt hakkama lavastaja Ain Mäeotsa enne saate algust antud soovitusega kõvasti plaksutada ja naeratada.“?!
Enne laulvat revolutsiooni tähistasime küll kaevurite, küll energeetikute või geoloogide päeva, aprillis oli kosmonautide päev ja mais raadiotöötajate päev, juuli viimasel pühapäeval rõõmustati meid kaubandustöötajate päevaga. Kus on need päevad nüüd? Eks seal, kus läinud aastate lumi. Õpetajate päev on aga ripatsina alles jäänud. Tundus, et, õpetajate gala lavastamisega läinud aastal Vanemuises rahaga ei koonerdatud. Eks me püüdsime kodus telerite ees lavastaja soovitusel samuti plaksutada ja naeratada. Üksnes viimase 58-eurose palgatõusu peale õpetajad enam ei plaksutanud, naeratus kadus aga huultelt sootuks.
