Eesti valitsus täidab otsustega lõunanaabrite riigieelarvet
Käesoleva aasta 1. veebruaril tõusis bensiiniaktsiis kümme protsenti ning diislikütuseaktsiis 14 protsenti. Seega kallines kütuseliiter 5,1 senti ning diislikütusehind 6,6 senti. Bensiiniaktsiisi ning diislikütuseaktsiisi tõus on ette nähtud ka kahel järgmisel aastal. Aktsiisitõus müüdi Reformierakonna poolt koalitsioonipartneritele maha jutuga, et ka Läti tõstab aktsiisimäärasid. Paraku vastas jutt tõele vaid osaliselt – bensiiniaktsiis tõusis lõunanaabri juures seitse ning diislikütuse oma kolm protsenti.
Kuigi rohkem räägitakse piirikaubandusest Lätiga alkoholi kontekstis, siis tegelikult on tunnistanud kõik Eesti suuremad kütusemüüjad, et ka kütuseaktsiisi tõstmine on mõjutanud klientide käitumist. TNS Emori poolt läbi viidud uuringust selgus karm tõde. Tuleb välja, et koguni 49 protsenti Eesti transpordiettevõtteid on aktsiisitõusuga seonduvalt läinud kütust tankima madalamate aktsiisimaksu määradega riikidesse nagu Läti, Leedu ja Poola. Seda ei saa ettevõtjale pahaks panna, sest konkurents logistikasektoris on tihe ning raskeveokite suured kütusepaagid annavad võimaluse tankida seal, kus on odavam.
Kui võrrelda Eesti ja Läti kütushindu ning kütuseaktsiisi, siis hinnavahe annab selge eelise Lätile. Juba hetkel on Eestis diislikütuse aktsiis peaaegu kolmandiku võrra kõrgem kui Lätis. Seejuures tuleb arvestada, et Lätil pole kavas aktsiisimäära järgmisel aastal suurendada. Motivatsioon maksupettusteks on piisav ka täna, kuid uuest aastast kasvab see veelgi. Maksuamet tunnistab, et meie maanteedele on tekkinud kütusemuulad, kes transpordivad kütuse Eestisse ning seejärel pumbatakse odava aktsiisiga maksustatud kütus teistesse autodesse. Maksupettuse fikseerimiseks peab maksuamet tabama hetke, kui kütus ümberpumbatakse. Paraku ei tehta seda linna keskväljakul, vaid kusagil hämaras laohoones, mis tähendab, et maksuamet otsib nõela heinakuhjas.
Taaskord räägib valitsus täiendavast aktsiisitulust, kuid unustab kergesti kõik täiendavad kulud, mida põhjustab aktsiiside ebamõistlik erinevus naaberriikidega. Maksuameti ametnikud aga on sunnitud jälle tegelema tööga, mis on ressursimahukas ning ebaefektiivne.
Mõistlik aktsiisipoliitika on oluline alus hea ettevõtluskeskkonna loomiseks ning majanduskasvuks. Olen veendunud, et täna kehtestatud aktsiisimäärade tõstmisel puudub majanduslik sisu. Väide, et kütuseaktsiise pole pikka aega tõstetud ning seetõttu on nad ajas võrreldes üldiste hindade ja palkadega suhteliselt odavamaks jäänud, ei ole pädev. Kui võtta aluseks 2011. aasta hinnatase, siis on tarbijahinnad kallinenud kaheksa protsenti. Seega tagas juba aasta alguse aktsiisitõus, et aktsiisi mõju ei väheneks ning oleks tagatud keskkonnahoiu aspekt inimeste käitumises.
Arvestades Rahandusministeeriumi hiljutist majandusprognoosi, jõuame järelduseni, et 2018. aastaks on tarbijahinnaindeks kasvanud 14 protsenti, bensiiniaktsiis enam kui 33 protsenti ning diislikütuse aktsiis ligikaudu 38 protsenti. Selline aktsiiside kasvatamine halvendab meie konkurentsivõimet ning üldist majanduskasvu.
Aktsiisipoliitika peab täitma oma eesmärki, milleks on säästlik tarbimine. See ei ole aga mõeldud riigieelarve täitmiseks. Kui aktsiisipoliitika lähtub ainult eelarvepuudujäägist, ei ole meil kunagi võimalik jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka.
Me näeme igal sügisel riigieelarve menetluse ajal, kuidas valitsuskoalitsioon on jõudnud tupikusse. Väga paljudes valdkondades on raha puudu, alustades näiteks tervishoiust. Ka Tsahkna hiljutine pensioniea tõstmise idee on kantud pensionisüsteemi pidevalt suurenevast puudujäägist. Samal ajal on mitmed maksumäärad Reformierakonnale niivõrd pühad ja puutumatud, et ainukeseks lisatulu teenimise võimaluseks on aktsiiside tõstmine. Kui me aga aktsiisipoliitika kujundamisel ei arvesta avatud maailma ja piiridega, siis on suur oht iseendale jalga tulistada ning hoopis naabrite aktsiisitulusid ja majanduskasvu ergutada.
