Sofia Gubaidulina: kui on õnne, läheb muusika sügavale hinge

Helilooja uus teos on sündinud murest inimeste üha pealiskaudsemaks muutumise pärast.

Kohtun Sofia Gubaidulinaga pärast teisipäevast proovi Estonia kontserdisaalis. Gubaidulina on 84-aastane habras naine, peas must barett ja selle all säramas veel tumedamad silmad. Nende jõuline tuluke lööb eriti helendama, kui ta räägib muusika päästvast jõust. Vestluses heliloojaga osaleb ka Andres Mustonen, kes homsel kontserdil on dirigendi rollis.

Sofia Gubaidulina, palun rääkige esiettekandele tulevast teosest „Armastusest ja vihast”. Mis ajendas teid seda kirjutama?

See teos on sündinud täiesti suurepärasele dirigendile Andres Mustonenile, tema võimele suhtuda väga kirglikult kõigisse eluavaldustesse. Teose nimi on „Armastusest ja vihast”, sest mulle tunduvad need kaks valdkonda praegu kõige probleemsemad. Tunnen, kui palju vihkamist on praegu maailma kogunenud, ja ainuke, mis saaks sellele vastu astuda ja kultuuri sellest hädast päästa, on armastus. Armastuse on aga seadnud löögi alla individualistlikud inimesed, kes juhinduvad egosimist. Armastus on mulle südameasi ja mu kõige suurem mure on seotud kultuuriga: kas see jääb ellu või lämbub? Mulle teeb muret ligimesearmastuse puudus, kuid kõige olulisem on armastus jumala vastu.