Kross: Eesti viimaste nädalate justkui olulised teemad on täiesti idiootsed ja loovad fooni, mis kutsub küsima "kas sellist riiki on ikka vaja kaitsta"
"Mõned rahvad astusid sõtta nimme selleks, et lüüa saada. Neid innustas Saksamaa ja Prantsusmaa õitsengu kogemus pärast hävingut Teises maailmasõjas. Selgus, et sellist kaotust pole sugugi lihtsam saavutada kui võitu. Selleks on vaja nii otsusekindlust ja ohvrimeelsust, kui ka kõigi jõudude erakordset kokkuvõttu. Ühes sellega aga ka nutikust, külmaverelisust, oskust oma argust ja tölpust tulusalt kasutada."
Need Aslambek Dudajevi aka Natan Dubovitski aka Vladimir Putini nõunik Vladislav Surkovi read lühijutust "Ilma taevata" kummitavad mind vähemasti Eesti presidendivalimiste mudamaadluslikust läbiviimisest saadik.
Võib-olla oleme nii mitu korda hunti hüüdnud, et viimaste kuude pingekruvimine Moskva poolt ei avalda lihtsalt enam mõju. Võib-olla elame lihtsalt liiga mugava elu illusioonis, et meil jääb aega ületähtsustada kolmandajärgulisi küsimusi. Võib-olla ei taha me lihtsalt eksistentsiaalseid ohte näha, sest ei oska neile vastu astuda.
Meenutame fakte. Viimased kuu aega on Venemaa norinud Läänega tüli igal võimalikul rindel. On pommitanud Aleppo haiglaid, koole ja humanitaarkonvoid. Pannud veto ÜRO julgeolelekunõukogu resolutsioonile Süürias tsiviilelanike tapmise lõpetamiseks. Katkenud (ja jälle taasalanud ja katkenud) on USA-Vene läbirääkimised. Samal ajal on kogu USA poliitiline eliit haaratud presidendivalimistest ja pöörab välismaailmale vähe tähelepanu.
Prantsusmaa on süüdistanud Venemaad sõjakuritegudes ja Putin on jätnud ära visiidi Pariisi. Vahetult pärast seda nõudis Putin kõigilt Vene riigiametnikelt, kelle lapsed õpivad välismaistes koolides, nad koju kutsuda, samuti kutsuda koju välismaal elavad sugulased. Allumatuse puhul ametnike karjäärivõimalused Venemaal kaovad.
Venemaa on äsja viinud Kaliningradi tuumavõimekusega raketisüsteemid Iskander, mille tegevusraadius ulatub Berliini ja Stokholmini ning katab Poola ja Balti riigid. Venemaa on ühepoolselt üles öelnud relvakõlbuliku plutooniumi hävitamislepingu USA-ga. Lepingu taasjõustamine tulevat kõne alla vaid rea Venemaa ultimatiivsete nõudmiste täitmisel USA poolt, nagu NATO vägede väljaviimine Ida-Euroopast, Ukraina ründamisest tingitud Venemaa-suunaliste sanktsioonide tühistamine ja nende tekitatud kahju eest kompensatsiooni maksmine. S-400 raketisüsteemid Krimmis on viidud lahinguvalmidusse. Eelmisel nädalal rikkusid Vene hävitajad demonstratiivselt nii Soome kui Eesti õhuruumi. Alates augustist on Vene armee pidanud laiaulatuslikke lahinguvalmidusõppusi, et valmistuda "Venemaa kaitseks kerkivate julgeolekuohtude vastu". Eelmisel nädalal näitas Vene riigitelevisioon ühel päeval kolme erinevat kontinentidevahelise ballistilise raketi katsetust, kahte neist allveelaevadelt. NTV õpetas nädalavahetusel televaatajat, kuidas "päeval x" leida tuumavarjendid ja tutvustas valjuhääldajate süsteemi, mis sõja saabudes tööle hakkab. Süüria suunas asus teele kaheksast Vene sõjalaevast koosnev konvoi, sealhulgas lennukikandja Kuznetsov, mis kavatseb teel läbida Inglise kanali ja näidata sealkandis jõudu.
Eile saatis Kreml duumasse sõjaveteenistuse seaduse muutmise eelnõu, millega lühendatakse sõjaväelaste lepingulist võimalikku teenistust aastalt kuuele kuule. Sellega tahtvat Kreml kindlustada, et armee on valmis "vastama praegustele väljakutsetele välismaal" ja võimeline kiiresti ridu täiendama. Mitmelt poolt Lääne pealinnadest tuleb teateid Vene diplomaatide perede ja diplomaatide endi Moskvasse siirdumisest. Eelmisel esmaspäeval andis Peterburi kuberner määruse, mille järgi igale linnaelanikule garanteeritakse sõja korral 300 grammi leiba päevas.
See kõik ei tähenda ilmtingimata tegelikuks sõjaks valmistumist Venemaa poolt. Aga vaieldamatult on viimaste nädalatega väga märkimisväärselt halvenenud Vene-Lääne suhted ja pinged on kõrgemal kui iial varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Suur osa Moskvast kommunikeeritavast on vähemasti osaliselt tõlgendatav psühholoogilise ründena.
Võib-olla on Eesti ajakirjanduse ja poliitilise eliidi huvipuudus nende arengute vastu isegi hea reaktsioon. Ent õhin, millega sellisel ajal tegeletakse ühiskonna eneseusu ja usalduse lõhkumisega ja Eesti kõige võimekamate juhtide mudasse tirimisega on minu arvates vähemalt vastutustundetu kui mitte enesehävituslik.
Armas ajakirjandus. Armsad poliitikud. Hingake kõik kolm korda sügavalt sisse ja lugege kümneni. Ma ei taha kõlada pateetiliselt ja naiivselt. Aga midagi pole teha. Eesti viimaste nädalate justkui olulised teemad on kõik ebaolulised ja nende üleskütmine nõrgestab meie vastupanuvõimet, selget silmavaadet ja täna eriti vajalikku vastastikkust usaldust.
Siim Kallase pettumus ja Reformierakonna "sisetüli", Keskerakonna volikogu, president Ilvese talule makstud toetus, president Kaljulaiu büroo "kallutatus". Kõik need kistud teemad on igaühele, kes natuke üle hommikuse õlleklaasi serva kaugemale näeb, täna täiesti idiootsed. Kuid nad omavad ühte ühisjoont. Nad tõmbavad tähelepanu oluliselt kõrvale ja loovad fooni, mis kutsub küsima "kas sellist riiki on ikka vaja kaitsta".
Meil on lähiajal vaja nii Siim Kallase, Toomas Hendrik Ilvese, Jüri Luige, Allar Jõksi, Marina Kaljuranna, Kersti Kaljulaiu, Kadri Simsoni kui kõigi teiste vähegi teovõimeliste inimeste, samuti ajakirjanduse tervist, mõistust ja kindlat meelt. Viimane aeg on teha käiguvahetus, kuulata rahulikult, rääkida olulisest, lammutamise asemel kaitsta ja ehitada. Nii sildu kui usaldust. Vaja on nutikust ja külmaverelisust, mitte argust ja tölpust.
