Ravieelarve kokkuhoiuks tuleb õppida targemalt sööma
On mitmeid haigusi, mille ravi toetab õige toiduvalik. Üks neist on Diabeet, mille puhul saab patsiendi ravimivajadust õige toiduvalikuga oluliselt vähendada.
Haigekassa kompenseeris ainuüksi insuliinirea preparaate möödunud aastal sajaprotsendiliselt ligi 11 miljoni euro ulatuses. Ja see on ainult osake kogukulust, mis Eestis diabeediravile kulub.
Kahjuks on meil diabeetikute nõustamine pea sajaprotsendiliselt ravimipõhine ja patsient ei saa ravi toetava elustiili asjus arstidelt ega diabeediõdedelt mingit abi.
Üldlevinud on väide, et diabeetik võib kõike süüa, kui ta ainult tunneb leivaühikuid ja oskab nendele vastavalt õiges koguses insuliini süstida.
Sellest, kui tugevalt tuleb oma menüüs tegelikult süsivesikuid kui otseselt veresuhkru taset tõstvaid toitaineid kärpida, ei räägi keegi. Öeldakse küll, et pea piiri – aga see piir, mida meil soovitatakse, ei lähe mitte kuidagi kokku sellega, mida tunneb teadus.
Eesti Diabeediliit üllitas alles möödunud aastal bülletääni „Diabeetiku toidulaud”, mida raviasutuste kaudu levitatakse ja milles toodud toidusoovitused on otseselt diabeetikut kahjustavad, soovitades süüa 235 grammi süsivesikuid päevas.
Sama väljaanne, nii nagu ka diabeediliidu ja mitmete haiglate kodulehed, soovitab diabeetikul süüa vahepalaks magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, mis peaksid olema diabeetiku toidulaualt täielikult välistatud.
Samuti on süsivesikurohked meie haiglate diabeedimenüüd ja jääb arusaamatuks, millistel teadmistel need üldse põhinevad. Tuttavad diabeetikud on mulle kurtnud, et lasevad endale kodust süüa tuua, sest haigla süsivesikurohke menüüga on üliraske oma veresuhkrut kontrolli all hoida.
Eeltoodu valguses on isegi positiivne, et äsja valminud 2. tüübi diabeedi ravijuhendist on toitumise osa välja jäetud, põhjendades seda kompetentsi puudumisega. Eelmises, 2008. aastal valminud ravijuhendis, olid need veel sees soovitades diabeetikul süüa riiklike toitumissoovituste järgi isegi kuni 60 protsenti päevasest toiduenergiast süsivesikutest, mida järgides patsiendi ravimivajadus ajapikku paratamatult suureneb.
Eestis hoiatatakse diabeetikuid rasvase toidu söömise eest, ometi ei ole see soovitus toonud mingit tervisekasu.
Vere glükoositaset kergitavad siiski süsivesikud (ja liialdamise korral ka valgud), mitte rasvad.
Viimase kümne aasta jooksul on tehtud ridamisi teadusuurimusi, mis tõestavad, et vähendatud süsivesikutesisaldusega menüü tagab diabeetikule parema glükeemilise kontrolli, parandab triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset.
Kusjuures vähendatud süsivesikutega menüüks peetakse siinkohal päevamenüüd, mis sisaldab 20 kuni 50 grammi süsivesikuid. See tähendab, et menüüst on välja jäetud kõik suhkrud ja tärklised ning eluks vajalikud süsivesikud tulevad peamiselt köögiviljast ja rasvastest piimatoodetest.
Oluline on märkida, et süües sellisel hulgal süsivesikuid, ei ole tegemist ketogeense dieediga, sest selleks, et veres ketokehad tekkima hakkaksid, peab süsivesikuid menüüs kärpima alla 20 grammi.
Ajakirjas Nutrition avaldati aastal 2012 ülevaateartikkel, mis valmis 26 arsti ja teadlase koostöös, kes tegutsevad maailma eri paigus, ning kus tõestati, et 20 – 50 grammi süsivesikuid sisaldav päevamenüü peaks olema esmane meetod diabeedi ravis.
Ühele keskmisele eestlasele, kes on harjunud igapäevaselt sööma leiba ja kartulit, võib selline lähenemine olla väga võõras, sest esmapilgul võib tunduda, et enam midagi süüa ei saagi.
Saab küll, ja kuidas veel! Menüüsse jäävad köögiviljad, peamiselt maapealsed köögiviljad oma väiksema süsivesikusisalduse tõttu, muna, kala, liha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad.
Järgima peaks põhimõtet, et suhkur enam toidulauale ei kuulu mitte ühelgi kujul (ka mesi on suhkur!) ning kõik kartul, riis, makaron ning teraviljad on asendatud köögiviljadega. Selline toidulaud on äärmiselt rikas vitamiinide ja mineraalainete poolest. Järgin ise sarnast menüüd juba kolmandat aastat ja võin kinnitada, et nii tervislik pole mu toidulaud iialgi olnud.
Nõustan vabatahtlikuna diabeetikuid oma kodulehe diabeetik.ee kaudu ning jälgin igapäevaselt ka Rootsi diabeetikute foorumeid, kust saan pidevalt kinnitust sellele, et ainult süsivesikutevaene toitumine tagab diabeetikule ideaalse glükeemilise kontrolli, aitab vältida hüpoglükeemiat ja vähendab näiteks süstitava insuliini vajadust kordades.
Mitmed 2. tüübi diabeetikud, kes on alandanud oma kehakaalu vähendatud süsivesikutega ja rasvarikka menüüga (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF – low carb/high fat), on saanud ravimitest täiesti vabaks või on läinud süstimiselt üle tabletiravile.
Mu enda nõustatavate hulgas on hea näide üks 1. tüübi diabeetik – noor naine, kes on saanud diagnoosi alles paar aastat tagasi.
Riiklike toitumissoovituste järgi süües ehk tavatoidul olles süstis ta iga vahepala ja toidukorraga, olenevalt toidust, lühitoimelist insuliini 5 – 16 ühikut, kusjuures alati sellest ei piisanud. Lisaks süstis ta ööseks pikatoimelist insuliini 17 ühikut.
Need kogused olid tegelikult väga väikesed, staažikad diabeetikud süstivad tunduvalt suuremaid koguseid, sest diabeet on teatavasti progresseeruv haigus. Päevas tegi ta minimaalselt 5 süsti. Nüüd, kus ta toitub vähendatud süsivesikutega menüü järgi, on ta ravimivajadus kõigest 3 ühikut pikatoimelist insuliini, mida süstib õhtul enne magamaminekut. Üks süst päevas.
Ei ole vaja isegi arvutama hakata, mõistmaks et selle patsiendi insuliinivajadus on kordades vähenenud. See noor naine muutis oma menüüd tänavu veebruaris ja pool aastat hiljem on paranenud kõik tema verenäidud ning mis peamine – oluliselt on paranenud glükohemoglobiininäit.
Kas peaksime ehk ravikulude kärpimist alustama hoopiski haridusse panustamisest, et teaduspõhist toitumisõpetust jagataks kõigis meie raviasutustes?
