Rahvuslus on (pseudo)religioon

Religioonil ei ole kriitilisele mõtlemisele tuginevas maailmas kohta.

Mõlemad pealkirjas nimetatud ideoloogiad on maailma tajumise prismad ja üpris levinud. Mõlemat tunnistatakse pigem hämaravõitu substantsi kujul kui antropomorfselt (halli habemega taat pilvel jalgu kõigutamas) ja konkretiseeritult (ei käida füüsiliselt eestluse altarit kummardamas).

Mõlemad antakse inimesele ilmutuslikult või keskkonna mõjul. Keegi ei hakka naljalt enda sisse vaatama ja uurima, miks teda valdab just see ideoloogia, olgu see siis kristlus või eestlus. Ehk mõlemadki, sest need ei välista teineteist, kuid mõlema kummardamine oleks siiski justkui kahe jumala teenimine. See oleks võimalik vahest siis, kui ei olda eriti äge ei ühe ega teise maailmavaate kandja. Igatahes ei tohiks kristlane olla natsionalist, sest kristlus on Paulusest alates internatsionaalne, nagu ei tohiks äge nats kummardada Jeesust, sest ta oli teadagi mis rahvusest.