Maksuterminaator Ojasalu: riigiettevõte on nagu vanemateta laps, poliitikud aga leiutavad jalgratast
Ka Eesti poliitikud armastavad rõhutada, et riik on halb omanik. Aga see ei pea nii olema, kui seaduse alusel omaniku rolli täitev avalik figuur – minister – teeks oma tööd korralikult.
Kuna ma olen viimase 15 ja pisut enama aasta jooksul olnud üsna mitmete riigiettevõtete nõukogus, mitmes neist ka nõukogu esimees, siis mind on alati hämmastama pannud see, kuivõrd vähe iga ettevõtet kureeriv minister suhtleb nõukoguga.
Vaid kord aastas, kui toimus aastaaruande kinnitamine, toimus lühike kohtumine ministri juures ja seegi oli üsna formaalne. Erasektoris ei ole mõeldav, et omanik on enda vara, teenitava raha ja ettevõtte käekäigu suhtes sedavõrd ükskõikne.
Sisuliselt on minister loobunud talle seadusega pandud ülesandest olla omanik ja on jätnud selle rolli alluvatele, nõukogule ja juhatusele. Pole ime, et sellises olukorras tekib esmalt nõukogus ja seejärel ka juhatuses äriühingu huvide edendamise kõrval ka muid mõtteid.
Nõukogu peamine ülesanne, täita järelevalvefunktsiooni juhatuse töö üle, sõltub suuresti inimeste pädevusest, aga ka motiveeritusest.
Majandus- ja taristuministri plaanis liita riigile kuuluvad transpordiettevõtted ja ühendada need ühe valdusettevõtte ning seeläbi veel ühe nõukogu tasandiga, pole aga midagi mõistlikku kirjas sellest, kuidas tagada nõukogu liikmete huvi oma tööd hästi teha.
Holdingu nõukogu liikmete tasustamise kohta on kirjas, et nõukogu esimees saab 20 protsenti ja nõukogu liige 10 protsenti sellesama juhatuse liikme tasust, kelle üle nad järelevalvet teostavad.
Kuna nõukogu on äriseadustiku kohaselt just see organ, kes sõlmib juhatusega lepingu ja määrab juhatuse liikme tasu suuruse, siis sellega määrab ta ka tasu suuruse iseendale.
On lihtne mõista, et mida kõrgema tasu nõukogu juhatusele määrab, seda rohkem saab ka ise raha – ilmne huvide konflikt. Nõukogu liikme tasu ei tohi olla seotud juhatuse tasuga, vaid peab olema seotud äriühingu mõõdetavate eesmärkide saavutamisega ning igakuine püsitasu võib olla üsna väike, kui on arvestatav aastapreemia.
Sisekontrolli likvideerimine
Üks tõsisemaid probleeme on seotud sisekontrolliga, kus kava kohaselt koondatakse sadama, raudtee ja lennujaama siskontrolliosakonnad valdusettevõttesse.
Lugenud ka Tallinna Sadama erikontrolli lõpparuannet ja kuulanud poliitikute seisukohti, jääb mulle mulje, et nii riigikogu poliitikud kui ka valdusettevõtte kava autorid ei saa täpselt aru, mis asi sisekontroll üldse on. Tasuks Googlisse „sisekontroll“ lüüa ja teema endale selgeks teha.
Michali ja teiste poliitikute meelest on sisekontroll mingi asutusesisene revident, kes kontrollib, et ega keegi raha vasakule ei pane ja kas juhatus korruptsiooniga ei tegele. Seetõttu jõutakse endaarust ka loogilisele järeldusele, et ega juhatust kontrolliv revident ei saa ometi juhatuse alluvuses töötada.
ISO sertifitseeritavates ühingutes (ja seda kindlasti suured riigiettevõtted on) on sisekontrolli esmane ja olulisim roll tagada, et juhatus saab majasisest tagasisidet äriprotsesside kvaliteetsest toimimisest.
Sisekontroll on just juhatuse jaoks see tööriist, mis piisavalt suures ja paljude protsessidega organisatsioonis aitab juhatusel tuvastada probleeme ja neid enne lahendada, kui risk realiseerub. Sellest ka nimi sisekontroll.
Kui see üksus viiakse holdingu juhatuse alluvusse, siis pole enam tegemist sisekontrolliga, vaid järelevalvega, mida teostatakse väljaspoolt.
Michali kava on oma olemuselt sisekontrolli likvideerimine ning selle realiseerumisel muutub küsitavaks, kuidas ISO auditi korral näiteks Tallinna Lennujaam suudub tõendada, et tema äriprotsessid vastavad ISO kvaliteedistandarditele (ja pange tähele, tegemist on turvalisuse seisukohalt ülikriitilise ärivaldkonnaga!).
Jalgratta leiutamine
Poiitikute väljaütlemistest tundub, et nad soovivad pigem tõhustada järelevalvet juhatuse tegevuse üle, et Tallinna Sadama skandaal ei saaks korduda. Kuid see jalgratas on ammu leiutatud!
Äriseadustik näeb ette, et juhatuse üle teostab järelevalvet nõukogu. Seega oleme tagasi sellesama küsimuse juures, kuidas tagada, et nõukogu liikmed teeksid oma tööd täieliku pühendumisega.
Enne, kui riigile kuuluvatele ettevõtetele pöördumatult kahju teha, peaks Kristen Michal põhjendama, miks just see juhtimismudel on Eestile hea, kas ja kuidas see aitab vähendada korruptsiooni riigiettevõtetes.
Selleks aga, et mistahes reform oleks hinnatav, peaks riigiettevõtetel olema eelarvest kaugemaleulatuvad selgelt mõõdetavad tulemieesmärgid (nii rahalised kui ka tootepõhised).
Nende mõõdikute pinnalt saab hinnata nii juhatuse kui nõukogu tööd ning kiita neid, kes seda väärivad ja asendada need, kes saamatud või ebakompetentsed.
