Mihkel Raud homses LP-s: riigikogus olles tundub, et kõik vahivad, suu ammuli, mida kõike sa seal teed. Tegelikult ei koti see mitte kedagi
Mihkel Raud teeb mind pisut kadedaks. Mulle on alati tundunud, et ta on üks neid väheseid õnnelikke inimesi, kes on tõesti vaba. Ses mõttes, et teeb seda, mida tahab. Kui tahab, siis kirjutab raamatu. Kui tahab, teeb muusikat või juhib telesaadet. Kui soovib minna poliitikasse, siis lähebki ja tuleb sealt ka enda sisetunde järgi ära, mitte ei jää pikaks ajaks ennast ja rahvast kurnama. Vaba inimene.
Ja kõik, mida ta teeb, näib rohkemal või vähemal määral õnnestuvat. Sel nädalal esitleb ta oma järjekordset värsket raamatut.
Katke homme ilmuvast intervjuust:
Oled küll sadu kordi rääkinud, aga küsin üle: miks sa poliitikasse läksid? Kas olidki lihtsameelne ja uskusid, et suudad maailma muuta?
Ma ei olnud sugugi lihtsameelne. Vastupidi, arvan, et teadsin suhteliselt hästi, missugune see maailm on. Muidugi, väga paljud asjad üllatasid mind seal, aga siiski sain üldiselt üsna hästi asjadest aru. Tahtsin ja siiralt lootsin, et mul õnnestub selles maailmas ennast kuidagi kehtestada. Aga see ei õnnestunud mul. Ja ongi kogu lugu.
Sa ei andnud endale aega harjuda ega kohaneda. Üsna kiiresti tulid ära.
Jaa. Olen nõus. Muidugi võib väita, et see oli kohutavalt egoistlik otsus. Teisest küljest arvan, et valija ja ühiskond võidab tervikuna rohkem, kui riigikogus on inimesed, kes seda tööd tehes põlevad ning tahavad ja oskavad seda teha. Paradoksaalsel kombel on inimesed tihtipeale mures ja kurdavad, et riigikogus on kõik nii ebakompetentsed, aga kui see ebakompetentne ära tuleb, siis küsitakse: oot-oot-oot, miks ta nüüd siis ära tuli?
Omaette küsimus on muidugi see, kui palju riigikogus toimuv inimesi üldse huvitab.
Mingis mõttes on lausa hämmastav, kui vähe see inimesi tegelikult kotib või huvitab. Riigikogus olles tundub pidevalt, et kõik vahivad, suu ammuli ja silmad pärani, mida kõike sa seal teed. Tegelikult ei koti see mitte kedagi. Nii et ei mingit raamatut sel teemal.
Kui ma õigesti mäletan, oli üks su mõte või eesmärk saada Reformierakond riigivõimu juurest ära ja tekitada me poliitikas uus võnge, uus hingamine.
Mingisugune punk või revolutsioon on mind alati huvitanud. Arvasin riigikokku minnes ja arvan siiamaani, et see oleks tegelikult ühiskonnale vajalik.
See oli kibestumine, et punk ei õnnestunud. Sotsid on Reformierakonnaga liidus nagu milenki’d.
Võib-olla päris selles polegi asi. Võib-olla on probleem selles, et seal sees olles näed, et see jutt, mida reformikad räägivad – neile alternatiivi pole –, vastab suures osas tõele. Ma võib-olla ei peaks seda ütlema, aga kui mõtled, et okei, lööme n-ö tsaari maha, siis – kes asemele tuleb? Vaatad neid fraktsioone ja inimesi koridorides… Väga raske. Eriti selle olemasoleva matemaatika korral.
