Kadri Simson: uus riigieelarve paneb veelgi enam Läti vahet käima
Kõigepealt aga maksutõusudest. Kõige enam kasvatab järgmise aasta riigieelarvet diislikütusele ja bensiinile kehtiva aktsiisimaksu 10-protsendiline tõus, mis toob riigieelarvesse 89,9 miljonit eurot.
Võrreldes Lätiga hakkab alates järgmise aasta 1. jaanuarist olema bensiiniaktsiisi vahe 17 protsenti ja diislikütuse aktsiisi puhul 44 protsenti Eesti kahjuks.
Peaminister Taavi Rõivas võib küll väita, et aktsiisipoliitikaga on kõik korras, kuid juba tänavu, mil jõustus aktsiistõusu nn esimene etapp, on kütuse- ja transpordifirmad andnud teada, et kütuseostud on liikunud Lätti ning Leetu. Ei pea olema hiromant väitmaks, et tuleval aastal tõusvad aktsiisid süvendavad seda skisofreenilist olukorda veelgi.
Aastaid oleme muianud soomlaste alkoholiralli üle. Nüüd oleme ise samas seisus, kus alkoholi veetakse massiliselt üle Läti piiri ning maksu- ja tolliametil pole muud nõu, kui üles seada kaamerad, et seda kurba vaatemängu pealt vaadata.
Eesti alkoholi aktsiisimäärad olid kõrgemad Läti määradest juba Euroopa Liiduga liitumisel. Käesoleval aastal oleme aga jõudnud olukorda, kus õlleaktsiis on 98 protsenti ning kange alkoholi aktsiisi erinevus 55 protsenti Lätiga.
Alkoholiaktsiiside tõus on sisuliselt lõpetanud piiriäärsete kaupluste alkoholimüügi. Tulevast aastast tahab valitsus tõsta aktsiisi veel 10 protsenti, mis mõjub kahjulikult eelkõige meie kodumaisele viinatööstusele, kes veab oma kauba üha usinamalt Lätti ja müüb seal piiriäärseid kauplusi väisavatele eestlastele maha.
Järgmisel aastal vähenevad alkoholiaktsiisist laekuvad tulud prognooside järgi 2,8 miljonit eurot. Viimane aeg on aru saada, et järelikult kusagil juba on jooksnud see piir, mis näitab, et aktsiisitõus tulusid enam riigikassasse ei too.
Valitsusjuhid võivad küll rääkida, et riik maksustab tarbimist ning kahjulikke harjumusi ja tegevusi, kuid autokütuse hinnatõus, mille aktsiisi tõstmine paratamatult kaasa toob, lööb kõige valusamalt eelkõige neid Eesti perekondi, kellel enam muud moodi kui autoga ei ole võimalik tööle sõita või lapsi kooli viia.
Pealegi on olematu majanduskasvu tingimustes mõistlik jälgida, et Eesti inimesed tarbiksid kaupu ja teenuseid Eestis, mitte anda neile põhjus minna Lätti sisseoste tegema.
Veel üks oluline teema, mille ilustamist oleme näinud viimastel kuudel, on õpetajate, aga ka paljude teiste riigile oluliste inimeste palgatõusud. Valitsus räägib haridus- ning siseturvalisuse valdkonna inimeste väärtustamisest, kuid paraku on see nii vaid retoorikas.
Kiiduväärt eesmärki, tõsta õpetajate keskmine palk 120 protsendile üldisest keskmisest palgast, on keeruline täita, kui otsitakse pidevalt vabandusi, mis seda takistavad.
Absurdne oli kuulata haridus- ja teadusministri Maris Lauri vabandust, et õpetajate keskmise palga kaugenemises üldisest keskmisest on süüdi liigkiire keskmise palga tõus Eestis.
Eesti Haridustöötajate Liidu arvutused näitavad, et õpetajate töötasu tõstmiseks 120 protsendini riigi keskmisest töötasust on vaja palku tõsta vähemalt 11 protsenti aastas. Järgmise aasta riigieelarves kajastuv 4,6 protsenti mõjub selle taustal kui poolik rehkendus.
Eesti põllumeeste mured ei ole valitsuses viimastel aastatel mõistmist ega toetust leidnud. Eesti riik maksab järgmisel aastal kriisiabi 7,6 miljonit eurot ning üleminekutoetuse real on juba neljandat aastat järjest ümmargune null.
Üleminekutoetuste maksmise näol on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames antud Eestile võimalus vähendada omal käel vastuolu Euroopa Liidu põllumeestele makstavate toetuste ning Eesti põllumeestele makstavate toetuste vahel. Erinevalt Lätist ja Leedust ei ole meie riik selleks raha leidnud.
Eesti meditsiinisüsteem on kroonilises rahapuuduses, kuid lahendust sellele ei paista. Pigem ähvardavad ravijärjekorrad pikeneda ning inimeste omaosalus ravikulude katmisel suureneda. Tänavu jääb haigekassa eeldatavalt 20 miljoni euroga miinusesse, seda olukorras, kus eelarve nägi ette „kõigest“ 9,1 miljoni euro suurust puudujääki. Haigekassa tuleva aasta eelarve puhul räägitakse optimistlikult 1,3 miljoni euro suurusest puudujäägist. Arvestama peab aga lihtsa tõsiasjaga – mida rohkem ja sagedamini haigekassa reserve kulutada, seda kiiremini need otsa saavad.
Olukorras, kus majanduskasv on pea olematu, jääb riigieelarve majanduskasvu eelduste loomisel nõrgaks. Rahandusminister Sven Sester on välja toonud tööjõumaksude languse, mis on aga üldist majanduslikku pilti arvestades mikroskoopiline, kui arvestada, et maksuvaba tulu tõuseb järgmisel aastal 170 eurolt 180 eurole, mis toob töötajale maksuleevendust vaid paar eurot kuus.
Sotsiaalmaksu langetusest pool protsenti, mis viib eelarvest välja 41,5 miljonit eurot, ei võida ettevõtjad ega meditsiinisüsteem, mille arvelt maksu alandatakse.*
Samuti peaks valitsus lahti seletama, kuidas suurendab majanduskasvu majutusteenuste käibemaksutõus 9 protsendilt 14 protsendile. Pigem kaotab Eesti selle otsusega atraktiivsust ning konkurentsivõimet nii turismimaana ja konverentside korraldajana.
Kahtlemata kavatseb Keskerakond järgmise aasta eelarvesse teha omapoolsed muudatused. Kindlasti tuleks meie hinnangul leida lisaraha põllumeeste toetuseks ning õpetajate palgatõusuks, samuti ei saa vana viisi jätkata meditsiinisüsteem.
Kuna tõsisemad muutused ei paista olema tänase valitsuse teema, siis kajastub see ka riigikogu lauale pandud eelarves. Peenhäälestusega jätkates pahteldame vaid mõned praod seinas. Kui aga hoone vajab remonti, jääb mõne prao silumisest väheks.
* Reformierakondlane Remo Holsmer kirjutas 23. oktoobril Delfis, et sotsiaalmaksu määra langetamine ei vähenda haigekassa tulusid. Koos maksumuudatusega jõustub järgmisel aastal kompensatsioonivalem, mille kohaselt saab haigekassa endiselt 13 protsendiga võrduva osa palkadest.
