Katkend Marju Lauristini elulooraamatust: Vene küsimus on nagu lahustamata klimp, millest me pole üle saanud
Eesti Päevalehe ja Delfi arvamusveeb avaldab katkendi värskelt ilmunud Marju Lauristini elulooraamatust „Marjustini sajand. Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast“ (Hea Lugu 2016). Raamatu autorid on lisaks Lauristinile Ene Hion ja Margot Visnap, kes tekstis nimitegelast intervjueerivad.
MARJU
On inimesi, kellel on kalduvus mõtelda, et nüüd läheb meil kõik hästi. Kui midagi on halvasti, siis see on ajutine või juhuslik, sellest saab mööda vaadata. On teistsuguseid inimesi, kes vastupidi arvavad, et kõik, mis on hästi, on juhuslik ja põhiliselt läheb kõik halvasti. Me ei julge või ei taha praegu nimetada oma ühiskonna probleeme õigete nimedega.
Huvitaval kombel on nii ka rahvastega. Kui võrdlen eestlasi ja ungarlasi, siis olen tähele pannud, et ungarlased on alailma hädas, nad pole rahul ei oma maaga, ei oma valitsuse, ei iseendaga. Nad on millegi peale kogu aeg solvunud ja seda elatakse välja. Eestlastega on vastupidi – kui eestlasel on tunne, et midagi on halvasti, siis ta ei taha seda teistele välja näidata. Ometi teame me kõik, et meil on ühiskonnas asju, mis hästi ei lähe. Aga meile ei meeldi sellest mõtelda.
Üks meid vaevav probleem on vene küsimus. See on meis nagu lahustamata klimp, mingi sisemine häda, millest me pole üle saanud. Otsitakse lahendusi, mis on küll õiged, vähemalt osaliselt, aga küsimust need otsingud tegelikult ei lahenda.
Põhjuseks, miks me venelaste probleemi lahendamisega nii suures hädas oleme, on minu arvates eestlaste endi identiteet – küsimus, kes see eestlane õieti on. Meil on üsna palju sarnast soomlastega, aga kui me võrdleme ennast nendega, siis mingi põhiline hoiak on teistsugune. Soomlased on iseenda suhtes rahulikud. Nad võtavad tõsiasju sellistena, nagu need on. Soomlased pole kompleksis oma ajaloo ja saatuse pärast.
ENE
Meile käib natuke närvidele, et soomlased on ka vene küsimuses kuidagi rahulikud.
MARJU
Soomlased on selles küsimuses täiesti rahulikud. Nad võtavad oma ajaloo osa, mis on seotud Vene riigis olemisega, häirimatult ja pööravad selle mingis mõttes positiivseks. Helsingis on rahulikult alles Aleksandri tänav, keegi ei tunne, et Vene keisri ausammas oleks Soome riigi iseseisvusele mingisugune oht. Kui loodi Eesti Vabariik, siis eestlased võtsid Tallinnas kohe maha Peetri kuju Vabaduse platsilt, justnagu kuju takistaks vabadust.
Me justkui taotleme mingit sümboolset enesekehtestamist. Nagu see toimus Pronkssõduri kujuga. Kusjuures see on vastuolus meie küllaltki saksalikult praktilise meelega. Monumentide ja muude sümbolite suur tähtsus pole üldse eestlastele igiomane joon. Ülemäärases tähelepanus mingitele sümboolsetele asjadele on pigem isegi midagi venelikku. Tunnetan selles sisemist ebakõla. Me käitume mitte päris nii, nagu iseendana olles peaksime käituma. Peame tähtsaks neid asju, mis ei peaks nii väga tähtsad olema, ja on asju, mis meil on käes ja olemas, aga me ei hinda neid olulisteks. Meil puudub sisemine tasakaal.
ENE
Kas vene küsimus võiks siis olla meie sisemise tasakaalu küsimus?
MARJU
Jah, vene küsimus on meie tasakaalu kraadiklaas. Me oleme kogu aeg olnud venelase ja sakslase vahel ja me pole päris endaks saanudki. Varem määratlesime ennast, et me ei ole sakslased – oleme mittesakslased. Pikka aega määratlesime ennast sellega, et me pole venelased – oleme mittevenelased. Kes me siis tegelikult oleme?
ENE
Vene küsimus on siis hoopis eesti küsimus?
MARJU
Olen väga palju tegelenud integratsioonipoliitikaga. Kohe kui me hakkasime ennast rahvusena tunnetama, tekkis vastuolu – Hurt versus Jakobson. Kust tulevad meie usk, kultuurimõjud, haridus. Kus on meie metropol?
Eesti probleem on postkoloniaalsuses. Me elame oma mineviku raskusi kohutavalt aeglaselt üle, sest me ei taha endale tunnistada, et see meiega nii on. Me ei taha tunnistada, et pikka aega sakslaste all elades omandasime jooni, mida me sakslaste juures ei armasta – baltisaksa jõnk-olekut, arrogantsi ja muud sarnast. Me ei taha tunnistada ka seda, mida oleme venelastelt omandanud. Mitte nõukogude asja, see on omaette lugu, vaid seda, mida meie vanaisad said vene koolis õppides ja mida omandati vene kultuuri kaudu. Ka vene kirjandus on meid mõjutanud. Me vaatame siiani hea meelega teatris Tšehhovit, kuulame Tšaikovski muusikat.
ENE
Vene kõrgkultuuri tunnustab terve maailm.
MARJU
Teised tunnustavad seda kui eksootikat, meie jaoks on selles mingi meie lahendamata minevik. Meil ei ole rahulikku suhet Venesse. Me nagu häbeneme, meil on mingi mentaliteedi probleem, meid mõjutab soveti vari, mis meie kohal ripub. Sovetlik saast segab meil ära seedida lõhet, mis on meie endi vahel.
Lõhe eestlaste vahel tekkis ammu. Üks osa läks õigeusklikeks, teine osa luterlasteks. Ühtedel läksid sugulased Venemaale, nagu tegi seda Oskar Lutsu Toots, teised püsisid paigal. Need on piltlikult öeldes eestlaste kaks erinevat liini – Jakobsoni liin ja Hurda liin. Üks osa eesti õpetajaid ja haritlasi oli vene süsteemis sees ja teine osa oli saksa süsteemis sees. Lõhe kahe poole vahel on suguvõsade ja perekondade kaupa tuntav. Minu esivanemate seas olid pooled ju õigeusklikud. Koguni tsaariametnikud. Suhe Venemaaga oli neil teine. Minu vanaisa Anton oli tegelikult õppinud Riias õigeusu preestriks ja pidas ka seda ametit kõrvu koolmeistri tööga. Ühe mu vanatädi mees oli õigeusupreester Saaremaal.
ENE
Ja ka minu vanaisa isa oli Leisis preester.
MARJU
Kui siis tuli hetk, mil Eesti valis, et kindlasti iseseisev Eesti Vabariik, kindlasti iseseisvus, ei olnud selle sammu tähendus esmahetkel kõigile üheselt arusaadav. Mõned nägid Eesti muutumist kui osa kogu Venemaa muutumisest, teised olid otsekohe valmis Venemaale selga pöörama ja Lääne poole samme seadma. Olevik ei muutu minevikuks ainsa hetke ega ühe deklaratsiooniga, vaid kasvab aeglaselt tuleviku suunas, jättes endised seotused ja tähendused aeglaselt seljataha nagu uss oma kuivanud ja kõlbmatu naha. Nii oli ka Eesti taasiseseisvumise ajal.
Selgus suhetes algab iga inimese iseenda sisemisest selgusest. Nii nagu me tahame teada, missugusest suguvõsast põlvneme, nii on tähtis teada ka seda, kuidas me oleme seotud teiste kultuuridega. Meil ei ole vabadust valida mõjutajaid. Erinevad kihid istuvad meie sees. Kas me oleme iseseisev kultuurrahvas või oleme postkoloniaalne moodustis? Kui me oleme kultuurrahvas, siis peab meil olema vastutus oma ajaloo eest.
ENE
Arvame, et meie ajaloos on keegi süüdi?
MARJU
See arvamus segab meid olemast vaba rahvas vabal maal. Meid ei lastud, ei lubatud, meid segati. Me ei ole „alus“ ega „öeldis“, me oleme justkui mingi „sihitis“. On tekkinud mingi väljendus „eestlane ihult ja hingelt“. Mida see tähendab?
Lahendamata vene küsimus on ka see, mis juhtus venelastega, kes tulid Eestisse peale revolutsiooni. Eesti suhe „valgetesse“ venelastesse on siiani lahti seletamata. Selle peegelduseks on näiteks häbiväärne suhtumine, mis meil on tekkinud Eestis elavasse tänapäeva tippkirjanikku Andrei Ivanovi.
Tema omaks tunnistamise ümber on eestlaste seas tekkinud mingi imelik kihin. See toob hästi välja kahevahel oleku, mis meis on. Romaanis „Harbini ööliblikad“ räägib Andrei Ivanov eestiaegsetest venelastest, vene valgetest. Võtame siia kõrvale Oskar Lutsu „Tagahoovis“, kus ta ka näitas üht endist vene armee ohvitseri Eesti Vabariigis, surutuna haletsusväärsesse olukorda.
Minu isiklikud venelased olid just endisaegsete venelaste hulgast. Nende saatus Eesti Vabariigis on ka üks mineviku lahendamata pattudest.
Minu vanaema sõbratar Jelizaveta Antonovna elas Tina tänavas hoovipealses majas. Tema abikaasa oli olnud Tsaari-Venemaa diplomaat, tütar tapeti Saksa okupatsiooni ajal, poeg oli Punaarmees, kaotas sõjas mõlemad käed, suri rindel saadud haavadesse. Nägin ja kuulsin, kuidas need venelased omavahel suhtlesid, nad rääkisid sageli prantsuse keeles, kõik teietasid üksteist. Minu venelase arhetüüp tekkis nende inimeste järgi. Minu venelased olid nemad. Muidugi tajusin ka seda, kuidas nad suhtusid sovetti.
Mulle tundub, et meie, eestlased, oleme osalt veel 19. sajandi talupoja-ühiskonnas kinni. Me ei ole veel isiksustena emantsipeerunud. Ja me ei tee sageli vahet venelase ja soveti vahel.
See raamat on hübriid ühe suguvõsa loost ja Eesti ajaloo mõtestamisest, koduse poliitika ja tänapäeva Euroopa probleemidest. Siin saavad kokku essee ja intervjuu, pihtimuslik meenutushetk ja põhimõttelinediskussioon, emotsionaalne monoloog ja teoreetiline arutlus, isiklik saatus ja ühise aja lugu. Autorid tegid seda raamatut koos lootuses, et selles visanduva eluilma jooned lõikuvad lugeja omadega ja aitavad tal selgitada ka oma vaadet möödunud ja praegusele ajale siin, meie ühises ja igaühele erinevas Eestis ja murelikult tulevikku vaatavas Euroopas.
